küsida kumb tegudest on olulisem või kumb on enam hukkamõistetav. Antud hetkel tegevus ülespanemine oli olulisem kui maha võtmata jätmine. Tähtis komponent on ka ajaline seos mis tähendab seda, et kui isik on ise mingisuguse ohu põhjustanud, siis tema hilisem tegevus ohu korral ei oma enam tähtsust. See, et ta hiljem jätab kiirabi kutsumata ehk ei püüa seda ohtu likvideerida, see ei oma tähtsust. See kes on ohu põhjustanud tema lähedalasuv tegevusetuseks jäämine ei oma tähendust. Kui tekib küsimust kas on tegemist tegevuse või tegevusetusega, siis tuleb ära otsustada, kummaga on tegemist, korraga ei saa vastutada. Kolm isikut, A, B, C. A tahab tappa B ja ulatab talle mürkkarika ja B joob, aga ei joo seda tühjaks. Ta paneb karika lauale, kui ta on selle ära joonud. Nüüd tuleb C ja tahab sealt juua ja A ei tee midagi selleks, et takistada A käitumist. B suhtes ta tegevusega tapmise ja C suhtes tegevusetusega
tugevdab või soodustab seda. Vaimne kaasaitamine võib olla omakorda kahes vormis: tehniline ( tegu hõlbustav plaan jms) või teotahte tugevdamine ( täiendav motiiv). Aineline kaasabi on näiteks süüteovahendi muretsemine, rahaline toetus, et muretseda süüteovahend, sõita sündmuskohale jms.10 Tegu on inimese tahtest kantud akt, millega kaasneb muudatus välismaailmas. Tegu on iga süüteokoosseisu põhiosa ning jaguneb tegevuseks või tegevusetuseks. Reeglina on karistatav tegevus; tegevusetus on erand, millel on tegevusdeliktist erinevad dogmaatilised alused. Teo juurde kuuluvad selle välised asjaolud ehk teo modaliteedid, mis kirjeldavad olukorda, milles leiab aset koosseisupärane tegu ( aeg, koht, vahend jms). Teoobjekt on välismaailma osa , mille vastu on tegu suunatud ( konkreetne isik, asi jms).11 Karistusseadustikus ei oe toodud tegevuse legaaldefinitsiooni, kuid tegevuse sisu mõistmise seisukohalt on see siiski vajalik
Sageli on objektiivses koossseisus kirjeldatud üksnes tagajärg, teinekord üksnes tegu, samas võivad sellele lisanduda ka tegija isiku, teosituatsiooni- või koha kirjeldused jms. Igaüks neist on enamasti kirjeldatud lähemate tunnuste alusel. Nende koostisosade ühendamisega toob seadusandja lühendatud vormis esile normi sisuks oleva käsu. 3.2.1. Tegu ja karistusõiguslik teomõiste Koosseisu tuumaks on tegu, mis jaguneb tegevuseks või tegevusetuseks. Tegu määratletakse sageli läbi erinevate asjaolude, nt teosuhe isikusse või asja, teo toimepanemise aeg ja koht, teo toimepanemise viis ja tema seotus teiste tegudega. Need, nn teomodaliteedid kirjeldavad lähemalt situatsiooni, kus tegu peab aset leidma, et olla karistusväärne. 3.2.2. Tagajärg Erinevalt formaalsetest süütegudest on materiaasete ehk tagajärjedeliktide puhul kirjeldatud
See sisaldub hüpoteesis ja võib olla lihtfakt ja liitfakt. Juriidiliste faktide jaotus: tahtlus (tahtlus ja mittetahtlus), sündmus (suhteline sündmus ja absoluutne sündmus) ja tegu (õigusvastane tegu ja õiguspärane tegu). Juriidiline tegevus juriidilise faktina — Teatavasti jagunevad juriidilised faktid tegudeks ja sündmusteks. Käesolevalt ei huvita meid teine liik. Esimene jaguneb omakorda tegevuseks ja tegevusetuseks. Ka selles jaotuses jätame teise liigi tähelepanuta ning keskendume järgnevalt esimesele. Juriidiline tegevus on niisiis üks juriidilise fakti alaliik. See jaguneb õiguspärasteks ja õigusvastasteks tegudeks. Õigusvastased teod omakorda jagunevad: haldusõiguserikkumisteks (peagi väärteod!), tsiviilõiguslikeks deliktideks, kuritegudeks ja distsiplinaarõiguserikkumisteks. Siin võib veel omakorda eristada tahtlikult (otsese või kaudse
Eesmärk • kui nurin mandub destruktiivseks ohkimiseks, tegevusetuseks, destruktiivseks süüdista- miseks või enamiku seisukohtadega vastuollu minevaks käitumiseks, mis on takistuseks
annaabi.ee 
