Tegevuse mõiste on filosoofias ning humanitaar- ja sotsiaalteadustes üks kesksemaid. Sest eks ole ju kogu sotsiaalkultuuriline reaalsus, selle koostisosadest rääkimata, nii või teisiti kas inimeste elav tegevus ise või siis inimeste käte- ja/või mõttetegevuse produktid, n.ö tegevuse protsessi tulemuses kustunud aktiivsus. Tegevus (üldisel kujul) on subjekti eesmärgipärane aktiivsus, mis võib olla mitmeti struktureeritud. Igasuguse kindla alguse ja lõpuga tegevusakti üks võimalik viljakas ülesehitus on järgmine: Tegevuse 1) subjekt üksikisik või inimeste kooslus, kes tegutseb, on aktiivsuse allikas, 2) objekt, ese see (materiaalne või mentaalne ,,asi"), millele subjekti aktiivsus on suunatud, 3) eesmärk tegevuse mõtteline resultaat, tulemus, mida soovitakse saavutada, 4) vahendid instrumendid, protseduurid, teadmised, mida eesmärgi saavutamiseks kasutatakse,
Kõne funktsionaalsüsteemi on õigem nimetada psühhofüsioloogiliseks plokiks, mis võimaldab inimesel talle vajalikku mõtet keeleliselt väljendada või ütlusest aru saada. FS tunnused: 1. Organismi jaoks on oluline tulemus, mitte selle saavutamise viis. Seega vajalik resultaat dikteerib konkreetsete operatsioonide ja vahendite valiku, sh. käitumisviisi muutmise. 2. Funktsionaalsüsteemis on nii aferentne kui ka eferentne lüli. Tegevusakti sihipärasuse kindlustab ainult nende koostöö. Aferentatsioon eelneb ja kaasneb toimingule ning kindlustab liigutuste korrigeerimise tagasiside kaudu. Kui aga eferentne närviimpulss ei jõua perifeeriasse, jääb liigutus kas sooritamata, sooritatakse osaliselt või katkendlikult. 3. Resultaadi sisu (parameetrid) kujundatakse kõigepealt programmina, millele järgneb täitmine.
Tekstide modelleerimine Ahelseose modelleerimine graafiliselt: graafiline skeme, esemepildid või sõnakaardid. Vebraalsed skeemid: tegusõna koos laienditega. Paralleelseosega tekstide modelleerimine: graafilised skeemid, plaanid (kavad) valdkonde kaupa (puud, loomad jne). Kuidas kujundada minimaalset tekstiloomet?Kuidas see laspsel hakkab kujunema? Kõige arusaadavam lapsele on kirjeldada seda, mida keegi parajasti teeb. Tegevusele kaasneb kirjeldus on kõige enam mõistetav. Mingit tegevusakti on võimalik sõnadega väljendada. Kaaslaste tegevuse kirjledamine pärast selle sooritamist. Kirjeldada seda, mis tehti pärast tegevust. "soovituste" andmine kaaslatsele reaalses tegevussituatsioonid; pildil kujuttatud probleemsituatsiooni põhjal. -Pedagoogi ja lapse vahelduv jutustamine sarnaste piltide järgi. -Jutustamine tegevuspildi järgi. -Kuulutatud teksti taastamine piltide abil. Seega enne tuleb tegeleda piltide järjestamisega ja arutamisega. SIDUSTEKSTI ÄRATUNDMINE.
Selgelt eristuvad ka ajukoore sensoorsed piirkonnad (eelkõige nägemine ja kuulmine). Ajukoore kehatundlikkuse ehk somato-sensoorne piirkond võimaldab konstrueerida somatosensoorse homunkuluse. Motoorsete ja sensoorsete piirkondade ümber paiknevad ajukoore assotsiatiivsed piirkonnad, milles eeldatavasti toimub nii vastu võetud kui ka lihastele suunatava info keerukam süntees ja analüüs. Ajukoore lokaalsete kahjustuste tagajärjed Tegevuse häired ehk apraksiad seisnevad tahtliku tegevusakti algatamise tõsistes raskustes või sooritamise fragmentaarsuses (näiteks avab patsient külmkapi ukse, ent sealt toitu võtta ei suuda). Taju ja tähelepanu häireteks on agnoosia ja ignoreerimine. Visuaalse agnoosia puhul inimene näeb objekti (seda tõendab võime kirjeldada selle detaile), kuid ei tunne seda ära. Samuti võib patsient kopeerida objekti detaile, kuid mitte neist tervikut joonistada.
annaabi.ee 
