on loogiliselt võetuna üks abstraktse faktilise koosseisu juhustest. Õiguse rakendamisel tulebki kontrollida, kas situatsioon on hüpoteesiga vastavuses. Kui see on nii, siis tuleneb õiguslik tagajärg süllogismist, millel on järgmine kuju: Kui konkreetne eluline asjaolu vastab hüpoteesile, siis kehtib asjaolule tagajärg. Hüpoteesi iga juhuse osas kehtib õiguslik tagajärg, kui situatsioon on samane hüpoteesiga, siis situatsiooni osas kehtib õiguslik tagajärg. Kui käitumine tegelikustab eri õigusnormides toodud faktilisi koosseisusid, mida saab ka paralleelselt rakendada, on õigusliku tagajärje kindlaksmääramine raskem. Konkreetse elulise asjaolu sobimatus mõne õigusnormi faktilise koosseisuga ei luba teha järeldust, nagu ei tookski selline eluline asjaolu kaasa õiguslikke tagajärgi, see asjaolu võib sobida mõne muu normiga. Kindlakstegemine, kas situatsioon läheb hüpoteesiga kokku, ongi subsumeerimisprotsess. See on seotud normi mõttest arusaamisega
Seega on T tänu konkreetsetele asjaoludele S siis ellu viidud, kui S on loogiliselt võetuna üks T juhustest. Õiguse rakendamisel peamegi kontrollima seda, kas S on tõepoolest üks T juhus. Kui see on nii, siis tulenebki õiguslik tagajärg süllogismile vastavast skeemist. T -> R (T iga juhuse osas kehtib R) S = T ( S on samane T) S -> R (S osas kehtib R) See iseloomustab subsumeerimist läbi tema kõige lihtsama võimaluse. Esineb olukordi, kus üks ja seesama käitumine tegelikustab eri õigusnormides esitatud faktilisi koosseise. On olemas ka keerulised hüpoteesid ja elu on ikkagi keerulisem igasugusest skeemist. Elu on igal juhul rikkam. See ongi subsumeerimine. Subsumeerimine on siis võimlik õiguse rakendamisel, kui see on õigusnormil põhinev. Juba ammu ei põhine õiguse rakendamine pelgalt õigusnormidel. Need on tohutult tähtsal kohal. Deduktiivne mõtlemine, subsumeerimisel põhinev normide maailm jääb. Õiguse rakendamine on juba ammu väljunud
näitab, et täiesti võimalik on teha abstraktset õiguskeelt kodanikulähedasemaks. Konstitutsioonikohtute tänapäevastest töömeetoditest mandrieuroopaliku õiguskultuuri ja common law kui mõtlemisviiside lähenemise tingimustes* Dogmaatika ja õiguspoliitika. R. Narits. Riigikogu Toimetised Õiguse dogmaatilise käsitluse tunnetusmeetodid. Poliitilis-õiguslik hindamismeetod. Dogmaatikal on teatud seos õiguspoliitikaga. Iga riik tegelikustab mitte ajatuid väärtusi või ajatut õiglust, vaid orienteerib ennast ühiskonnas (tänapäeval aga globaliseeruvas maailmas) enam tunnustust leidnud väärtusmastaapidele. See tähendab, et sageli konkureerivadisegi ühe riigi piires valitsuse ja parlamendi, aga ka õigusemõistmise tasandil mitmed erinevad arusaamad “õiglustest”. Õiguse rakendamiseks on aga kirja pandud seadused, nii viiakse ellu seadusandja tahe. Seega peab õiguse rakendaja leidma normist eelkõige need väärtused,
T, siis kehtib S jaoks õiguslik tagajärg (reegel) R. T R ehk T iga juhuse osas kehtib R. S T ehk S on samane T-ga, on üks T ,,juhus". S R ehk S osas kehtib R. Eeltoodud moel on tähistatud õigusliku tagajärje kindlaksmääramise lihtsaim juhus, mille puhul on tegemist lihtsa faktilise koosseisuga ja ühe elulise asjaoluga, millele vastab üks õiguslik tagajärg. Tegelikkuses esineb ka olukordi, kus üks ja seesama käitumine tegelikustab eri õigusnormides esitatud faktilisi koosseisusid, mida saab ka paralleelselt rakendada. Viimatikirjeldatud juhtudel näeb õigusliku tagajärje kindlaksmääramine selle formaliseeritud kujul välja järgmine: T (1)R(1) T(2)R(2) S T(1) S T(2) SR [T (1)] SR [T(2)] Nt võib olla tegu käitumisega, mis rikub lepingu tingimusi ja on ühtlasi ka lubamatu käitumine. Taolisel juhul tähistab T(1) lepingu rikkumise faktilist koosseisu ja T(2) lubamatut
annaabi.ee 
