omapära hästi ära kasutatud. Materjaliks kivi, vask, Peen, puhas detailide töötlus, pronks. Valitsevaks vormiks voolav joon ja vorm, peen reljeef, mis läheneb pinnakäsitlus. Kehavormid ümarplastikale. Jutustatakse skemaatilised, rõhutavad tegelasterohkeid stseene. inimeste hingeelu isikupära Jumalad, deemonid, haldjad. 7. Skulptuuri näited Reljeef lahingustseeniga Kaljuseina raiutud Buddha Buddha kujud Angkor Vatist, Reljeef Longmeni lähedal, Amaravati stuupal, Khajuraho Terrakotasõdalased templi skulptuurkaunistused, 8
Algselt olid stuupad poolekerakujulised mullahunnikud, kuid siis hakati neid vihma eest kaitseks katma kiviplaatidega. Skulptuur: mänglev, dünaamiline, liigutuste ja zestide mitmekesisus, kehad painduvad. Anatoomias ei peeta proportsioonidest kinni - esineb mitme pea ja paljude jäsemetega, samuti inimesest ja loomadest kombineeritud olendeid. Materjaliks on põhiliselt kivi, ümarplastikas ka vask ja pronks. Reljeef: vastab kõige paremini kunsti jutustavale laadile, lubab esitada tegelasterohkeid tseene. Vabaskulptuur: Tähtsamad motiivid on hinduistlikud jumalad ja Buddha. Maalikunst: seinamaalingud kaljukoobastes (Ajanta kaljutemplid) Miniatuurmaalid - puhtlineaarne käsitlusviis, kirkad värvid, tüüpiliselt muinasjutulikud. Vormi ja valguse-varju kujutamisele rõhku ei panda. Tarbekunst: metallesemed, kaaluvihad, pisiskulptuurid, keraamika - vähe kaunistusi, otstarbeka vormiga. Hiina Arhitektuur on rajatud enamasti keerukale palkkonstruktsioonile. iseloomulik on katusevorm ja
Jaapanis puitu ja savist katusekivisid. Näiteks sobivad hästi Horyuji buda usu klooster ja tempel Naras. Nendel maadel on ka erinev skulptuur. India skulptuur oli mänglev ja dünaamiline. Liigutused ja zestid, mis seal kujutati olid mitmekesised. Inimeste kehad skulptuuril painduvad nii, et inimestel poleks luid ning proportsioonidest ei peeta kinni. Skulptuuris kasutatakse materjalina kivi, vaske ja pronksi. Valitsevaks vormiks reljeef, mis läheneb ümarplastikale. Jutustatakse tegelasterohkeid stseene, kus tegelasteks on peamiselt jumalad, deemonid, haldjad. Skulptuuri näideteks Indias on reljeef lahingustseeniga Angkor Vatist ja reljeef Amaravati stuupal. Hiina skulptuuri aga ei loetud kõrgete kunstide hulka. Materjalina kasutati Hiinas keraamikat, kivi, pronksi, puitu, elevandiluid. Materjalide omapära hästi ära kasutatud. Peen, puhas detailide töötlus, voolav joon ja vorm, peen pinnakäsitlus. Kehavormid skemaatilised, rõhutavad inimeste hingeelu isikupära
Põhja- Indias egitati rikkalikult dekoreeritud torniga nagarosikhara tüüpi templid. Neist tuntuim on Kandarija Mohadeo Khajurahas. Islami tungimine Põhja-Indiasse tõrjus traditsioonilise templiarhitektuuri maa lõunasse. India skulptuuri valitsevaks vormiks on reljeef, mis sageli läheneb küll väga ümarplastikale, kuid seintele ja sammastele paigutatuna on siiski vaadeldav põhiliselt ühest küljest. Reljeef vastab kõige paremini jutustavale laadile, lubab esitada tegelasterohkeid stseene. Tõsised, pühalikud või hirmuäratavad jumalad on ümbritsetud elurõõmsatest, veetlevatest naistest. Ülev vaimsus esineb kõrvuti ja läbisegi kõige maalähedasema meelelisusega.Samuti on tavaline muinasjutu, legendi ja ajaloo sehunemine. India skulptuuri iseloomustab dünaamilisus, mänglevus, peen joonetaju ning liigutuste ja zestide äärmine mitmekesisus. Inimesed esinevad mitme pea ja paljude kätega, esinevad inimestest ja loomadest kombineeritud olendid
kivist, kuid mördita; saalide uksed on enamasti ühel joonel, mis viivad pühapaiga suunas; lage toetavad sambad seisavad väga tihedalt ja muudavad siseruumi hämaraks; välisseinad koosenvad lausa skulptuuride massist; skulptuuri iseloomustab dünaamilisus, mänglevus, mitmekesised zestid, ligutused, kehad on nii painduvad nagu oleksid need luudeta, inimesed mitme pea ja paljude jäsemetega, samuti inimestel ja loomadel põhinevad olendid; reljeefiga jutustatakse tegelasterohkeid stseene; ei pöörata tähelepanu üksiku inimese iseärasustele, vaid näidatakse igaühe kuulumist mingisse liiki, rolli või kasti; kujudel on rahulik, leebe ja ülev ilme; oluline osa miniatuurmaalil: pearõhk asetatud voolavale, kaunile, stiliseeritud joonele, kirgastele värvidele, valguse-varju kujutamisele rõhku ei panda, enamasti kujutatakse stseene muinasjuttudest ja eepostest; kehavormide plastilisus, vormid rikkalikud ja täidlased; majad nagu laste ehitatud liivalossid
Indias on arhitektuur ja skulptuur sulanud nii omapäraseks tervikuks , et ühest eraldi rääkida on rasek. Templid ise peamised vana kunsti mälestusmärgid meenutavad rohkem monumente kui ehitis meie mõistes. India pühakodade seinad äivad koosnevat mitte logilistest ehitusdetailidest, vaid skulptuurides massist. Tühja, vaba pinda ei leidu peaaegu üldse. India skulptuuri valitsevaks vormiks on reljeef. Reljeef vastab kõige paremini jutustavale laadile, lubaba esitada tegelasterohkeid stseene. Tõsised, pühaklikud või hirmuäratavad jumalad on ümbritsetud elurõõmsatest, veetlevatest naistest , kes kehastavad mitmesuguseid alamaid jumalaid ,deemoneid ja haldjaid. India skulptuuri ei pea kinni maistest vahekordades ja proportsioonidest, sest inimesed esinevad mitme pea ja paljude käetga. Teoset materjaliks on kivi, kuid ümarplastilisteks vabaskulptuurideks on juba iidsetest aegadest kasutatud ka vaske ja pronksi. Suuer ja huvitava osa india
annaabi.ee 
