1710. aastal esitatud kapitulatsioonides nõudsid Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad mõisate ennistamist õiguspärastele omanikele. Seda korrati ja seekord lõplikult 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingus. Ehkki õiguslikult sai mõisaid tagastama hakata alles pärast rahulepingu sõlmimist, toimus tegelik restitutsioon tunduvalt varem. Esimesed mõisad tagastati juba 1710. aastate alguses. Peeter I andis Balti aadlile Vene aadli õigused, vabastades nad pealegi teenistuskohustusest. Baltisakslased, aga leidsid rakendust Vene haldusaparaadis ja sõjaväeteenistuses. Vene riik oskas läbiviidud mõisade reduktsiooni käigus tekkinud pingeid Rootsi krooni ja aadlike vahel osavalt ära kasutada.
Vene aja esimene sajand 1710-1819 Laura Peets Vene võimu aeg Peeter I andis (1710, 1723) Balti aadlile Vene aadli õigused, vabastades nad peagi teenistuskohustusest Baltisakslased leidsid rahendust Vene haldusaparaadis ja sõjaväeteenistuses Rüütelkondade mõju kasvas: nende käes lid kohalik omavalitsus, kohus ja politsei ning osaliselt kontroll kooli ja kiriku üle Rüütelkondade liikmeskonna piiritlesid aadlimatriklid mis valmisid Liivimaal 1747 a. , Eestimaal 1756 a, Saaremaal 1741 aastal. 18.saj. I poole Eesti- ja Liivimaad iseloomustab õiguslik segadus Venemaaga liitumine tähendas reduktsioonieelse erikorra ja privileegide
loosi, kes sõjaväkke läheb, kes mitte. Kõik sõjaväkke võetud mehed paisati laiali üle Ve. Sõjaväeteenistusse suhtus rahvas kui ebameeldivasse sundusesse. Rahvuslik tagakiusamine oli Ve armees üsna üldine. Sõjaajaks tuli teenistusse kutsuda tagavaraväelased (nooremad aastakäigud, kes oli sõjaväe läbinud), keda oli võimalik väikese täiendõppega rindele saata. Riiklikusse maakaitseväkke aga kuulusid vanemad aastakäigud, need, kes ei olnud sõjaväes käinud, kui kes olid teenistuskohustusest vabastatud, kuid keda oli võimalik mobiliseerida. 1914. a. jooksul toimus mitu mobilisatsiooni. Lippude alla kutsuti kõik tagavaraväelased. Eestist 17500 meest. Samal aastal korraldati 3 mobilisatsiooni maakaitseväelastele. Kokku võeti maakaitseväkke 14500 meest. Okt-s kutsuti lippude alla ka noorsõdurid, korraliselt. Liisuvõtmisvõimalust ei antud, kõik 21-sed pidid minema (3500 meest). Ve armeesse võeti Eestist seega 35500 meest. Etteruttavalt võeti ka 18+ mehi
linnamühakate ees trummi koristab.» Tõepoolest kuuldi all käsitrummi heledat põrinat. «Mõni mustlanna Böömimaalt,» ütles Fleur-de-Lys ükskõikselt platsi poole pöördudes. 231 «Vaadake, vaadake,» hüüdsid ta reipad sõbrannad ja jooksid kõik palkoni äärde, kuna Fleur-de-Lys, mõeldes oma peigmehe külmusele, neile aegapidi järele läks. Too aga oli õnnelik, et vabanes sel moel tüütust vestlusest, ja läks tagasi tuppa rahuldatud näoga nagu sõdur, kes teenistuskohustusest vabaneb. Ometi oli see valvetee-nistuskohustus Fleur-de- Lysi juures õigupoolest meeldiv ja veetlev kohustus; alles hiljuti oli ta sel arvamisel, kuid vähehaaval oli kapten sellest tüdinud, ja mida lähemale abiellumine nihkus, seda jahedamaks muutus ta asja vastu. Liiati oli ta kärsitu loomuga ja -- kas tarvitseb öelda? -- pisut labase maitsega. Kuigi sünnipäralt iidsest aadlisoost, oli ta mundrikandjana nii mõnedki panetanud sõjamehe kombed omandanud
annaabi.ee 
