kunstihariduse joonistamises , maalikunstis ning dekoratiivmaali alal. Aastal 1909 lõpetab Aren kunstikooli õppekursuse kuldaurahaga. Siitpeale algab ta osavõtt eesti kunstielust. Areni kunstiloomingu algjärk on otseselt seotud Noor-Eesti kultuuritaotlustega. Selle rühmkonna poolt 1910 korraldatud kunstinäitustel võidab Peet üldise tunnustava tähelepanu maaliga "Öö". Jaanuaris 1913 asub Aren pikemale välisreisile, esimeseks peatuseks Mustamere-äärne Alushta linn Krimmis, teekaaslaseks haige kolleeg Paul Burman ning Burmani õde. Paari kuu pärast, mis mööduvad pingelises loovtöös, jätkub teekond üle Odessa, Kiievi ja Lembergi Viini ning sealt lühema peatuse järele Müncheni, kus Aren astub sealse tol ajal kuulsa kunstideakadeemia suvekursustele, kavas hiljem külastada Pariisi. Ootamatult puhkenud maailmasõda tühistab kõik. Arenil ja Burmanil ei õnnestu lahkuda Saksamaalt. Mõlemad vahistatakse Sveitsi piiril kui väeteenistusealised vaenulise riigi
sunnib Voltaire oma tegelase optimismifilosoofias pettuma. Candide ei suuda uskuda, et Eldorados pole munki, kes õpetavad, vaidlevad, juhivad, korraldavad hukkamisi ja põletavad teisitimõtlejaid.Samuti paneb ta imeks seda, et likööri purskavaid kaevusid, mis on tehtud suhkrupilliroost ja kaunistatud kalliskividega, ei hinnata siin rohkem kui teistes maades sillutuskive. Panglossi optimismist jõuab Candide pessimismi, mida propageerib teine filosoof Martin, kes nüüdsest saab tema teekaaslaseks. Martin on Panglossile täielik vastand, sest ta ei usu jumalikku mõistusesse ega arvamusse, arvab, et mitte jumal, vaid saatan ise valitseb maailma, et elu möödub ning et pahe peitub asjade endi olemuses, inimeses eneses. Peategelase edasised rännakud ainult kinnitavad Martini sünget filosoofiat. Peamine küsimus jääb Candide'l lahendamata. Ta ei tea endiselt, mis on maailm ja mis on inimene ning milline on inimese osa maailmas.
Kodu vajatakse nüüd rohkem " kodusadamana" kohana kust saab jõudu ja lohutust ( kui välismaailma kogemused on põhjustanud pettumusi,kui nendega on raske üksinda hakkama saada.). Perekonna emotsionaalne tugi annab jõu ja julguse. Anna vabaks, anna ruumi: Mida rohkem annavad vanemad ruumi nooruki soovile olla sõltumatu, seda suuremad on väljavaated, et nooruk suhtub mõistvalt oma vabalt valitud kohustustesse ja suudab vältida uusi sõltuvusi. Ole teekaaslaseks: nad vajavad teekaaslasi, kes nende eksitusi ja hirme mõistavad ning vajadusel õiget suunda ja tuge pakkuda suudavad. Rõõmusta kaasa, tunne kaasa. Lahkhelide lahendamine: Neile peaks jääma vähemalt teadmine, et "me oleme küll erinevatel arvamustel, aga kõikidest tülidest ja pettumustest hoolimata on võimalik seda välja kannatada". Vanemad saavad "tülikultuuri" kujunemisele kodus kaasa aidata sellega, kuidas nad omavahelisi lahkhelisid lahendavad.
Candide ei suuda uskuda, et Eldorados pole munki, kes õpetavad, vaidlevad, juhivad, korraldavad hukkamisi ja põletavad teisitimõtlejaid. Samuti paneb ta imeks seda, et likööri purskavaid kaevusid, mis on tehtud suhkrupilliroost ja kaunistatud kalliskividega, ei hinnata siin rohkem kui teistes maades sillutuskive. Panglossi optimismist jõuab Candide pessimismi, mida propageerib teine filosoof Martin, kes nüüdsest saab tema teekaaslaseks. Martin on Panglossile täielik vastand, sest ta ei usu jumalikku mõistusesse ega arvamusse, arvab, et mitte jumal, vaid saatan ise valitseb maailma, et elu möödub ning et pahe peitub asjade endi olemuses, inimeses eneses. Peategelase edasised rännakud ainult kinnitavad Martini sünget filosoofiat. Peamine küsimus jääb Candide'l lahendamata. Ta ei tea endiselt, mis on maailm ja mis on inimene ning milline on inimese osa maailmas.
all päeval sõudis ta tulbilehest paadiga kuni üks kole konn röövib pisikese pöial-liisi tema armsa emakese juurest ära. Õnneks saab pöial-liisi konna eest plehku pista, aga suureks kurvastuseks ei leia ta enam koduteed! Nüüd peab pöial-liisi ise hakkama saama. Oma rännul kohtab ta peale kõrkide konnade veel põikpäiseid põrnikaid, ilusat valget liblikat, hoolitsevat hiiretädi ja morni mutionu. Pöial-liisi suurimaks sõbraks ja lõbusaks teekaaslaseks saab aga lahke pääsuke. Vene muinasjutud 1. Ivan-tsaaripoeg ja hall hunt- 2. Havi käsul-Elas kord taat. Taadil oli kolm poega: kaks tarka, kolmas aga tobuke. Tema nimi oli Jemelja. Teised vennad tegid tööd, kuid Jemelja lesis päev otsa ahju peal ega ei tahtnud millestki teada. Kord sõitsid vanemad vennad laadale, vennanaised muudkui teda sundima: „Mine, Jemelja,too ometi vett.“ Tema aga neile ahju pealt vastu: „Ei ma viitsi.....“. Läks aga ikkagi ja püüdis kinni havi
annaabi.ee 
