"Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus" - kuidas seda mõista? (1)

"Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus" - kuidas seda mõista?
Tänapäeval on üsna aktuaalne teema oma õigest elukutsest ja töötamisest sellel erialal, mis oleks sulle võimalikult südamelähedane ja meeldiv. Öeldakse, et kui sa peaksid juhtuma tegema mingit tööd, mis on sulle täiesti vastukarva, siis ei saa sa kunagi tööalaselt õnnelikuks ning sinu unistused jäävad sind kummitama. Miks aga nii öeldakse? Kuid kas on võimalik, et oma tööd tehes hakkad sa seda ka lõpuks armastama ?
Arvan, et see tsitaat kannab endas nii mitutki mõtet. Kõige esimeseks mõtteks võiks olla näiteks see, et kui sa teed mingit tööd, mis sulle üldse ei meeldi, aga sa teed seda tähelepanu ja korralikkusega, juhtub kindlasti sul ka erialaselt midagi suurepärast, midagi head. Näiteks mingi saavutus või auhind, mis sind tõsiselt elu üle järele mõtlema paneb ning peale seda saavutust hakkadki ehk oma töökohta ja ametit palju rohkem armastama ja sallima, kui sa seda siiani tegid. Pärast mitmeid saavutusi võib-olla sa ehk isegi juba armastad oma erialast tööd.
Teiseks mõtteks on ehk võib-olla see, et kui sa teed pidevalt ühte ja sama tööd, siis sa lihtsalt harjud selle tööga ära ning ei pane varsti enam tähelegi, et sulle algul see töö ei meeldinud. Seega, kohustusest saab harjumus ja harjumusest armastus.
Ka töö eest tunnustuse saamine võib tõsta motivatsiooni edasi töötamiseks ja enda täiendamiseks. Näiteks õpetaja amet – olla klassi lemmik, olla austatud ja lugupeetud on iga õpetaja unistuseks. Kui selline punkt kunagi saavutatakse , ollakse oma töö üle uhked ning seda hakatakse ka armastama.
Olles lugenud Tammsaare “Tõe ja õiguse” I osa, siis tean selle ütluse tagamaid. Sellel lausel on selles raamatus väga tähtis roll ning see ütlus toob inimestele alati vastakad tunded, kuna osa inimesi nõustub sellega ja osa mitte. Kuigi Andres selle lause seal raamatus ütles, on siiski kaheldav, kas ta seda ise ka uskus, sest terve oma elu rabas ta tööd teha, ent armastuses ja pereelus tal hästi ei läinud. Oma esimene naine suri kurnatusse sünnitamisel ja teine naine oli terve elu süümepiinades ning nende vaheline suhe oli algul rohkem üksteisest sõltumine, kui armastus. Ka elutöö ei kandnud vilja, sest ükski tema lastest isakodusse jääda ei soovinud. Seega ei saanud Andres tunda seda kaua oodatud armastus, millest ta ise rääkis. Teised vaidlevad selle vastu sellega, et see oli ainult ühe inimese kurb elusaatus ning seda ei saa üldistada.
Arvestades selle lause mitmeid tõlgendamisviise, on väga raske seda üheselt mõista. Ma arvan, et iga inimene peaks endale leidma südamelähedasema vaste ning oma arusaamadele kindlaks jääma.