See kaunis hoone Tallina südalinnas on Eesti Draamateatri koduks praegugi. Pärast Teist Maailmasõda reorganiseeriti ja nimetati Eesti Draamateatrit mitu korda ümber. 1949. aastal liideti Draamateatriga tolleaegse eliitteatri "Estonia" draamatrupp. Eesti Draamateater on seotud eesti suure teatrimehe ja lavastaja Voldemar Panso nimega. Tema lavastused kujundasid teatri näo 1970ndatel aastatel, täna töötavad majas tema õpilased ja õpilaste õpilased, jätkates Panso teatritraditsiooni. Aastas annab Eesti Draamateater üle 500 etenduse, seda oma maja kahes saalis ja ka mujal Eestis.
Viimsi Keskkool Kirjandus ja teater Referaat Andrea Aun 7.a Viimsi 2009 Teater keskajal Teatrietendusi hakati korraldama juba 6.sajandil eKr, sellal olid põhizanriteks tragöödia ja komöödia. Seejärel teatrikunst kui selline taandus, teatritraditsiooni kandsid edasi rändnäitlejad, keda ajaloolased nimetavad ka histrioonideks. Keskajal tekkis teater uuesti kiriklikus keskkonnas, eeskätt jõulude ja ülestõusmispühade teatraliseeritud jumalateenistustest, lavastati müsteeriume ja miraakleid. Müsteerium ongi liturgiline jumalateenistus, kus etendati Piibli-ainelisi näidendeid, etendustes kasutati uhkeid dekoratsioone ja kostüüme. Vanim 12. sajandi keskelt pärit müsteerium on teadaolevalt "Aadama mäng"
Folkloorsus seostus tal teatri alglätete, juurte otsinguga. Rahvapärimusliku ainesega seostus ka tema huvi ja vaimustus teha lastelavastusi. Just lapsed olid tema meelest kõige vabamad suhtlejad ja ühisesse teatrimängu lülitujad. Paljudes tema lavastustes kumab läbi tema püüdlus grotowskiliku vaese teatri poole. Tema biograafias on ka tõelisi lavastuslikke suurvorme Mõneti seostus rituaalsuse otsingutega ka tema huvi Ida teatritraditsiooni vastu. Komissarovi teater oli poliitiline. Mõju avaldas talle Brecht. Tema lavakujundus oli võimas, suured kujud. A lahkas sotisolistlike ja poliitilisi teemasid, psühholoogiline lahkamine. Tema lavastustes esines ka popkultuuri elemente. Ta viljeles noorteteatrit. Vahel võib leida ka rahvuslike motiive. Nende 2 lavastaja looming on väga erinev. Üks pooldab rahvuslikust, folkloorsust ja siirust, teine aga lahkab sots-poliitilisis teemasid
Ei teata mitu vaatust peab olema. Antiiki tunti, aga tajuti ka seda, et uusaeg ei saa piirduda selle matkimisega, vaid on uued ja erilised inimesed, kes vajavad midagi uut. Lope de Vega ja Shakespeare on kaasaegsed. Tuleb hiliskeskajast ka rahvuslik tasand. Uus kvaliteet ja hüpe saab alguse taas kokkupuutest rahvuslikkusega keele ja loodusega. Saab tõukesk vormidele mida hakati kasutama erinesid antiigist ja veel enam hiliskeskajast. Ajas rööbiti kaks täiesti erinevat teatritraditsiooni niisiis. (?) Hisp ja Inglise teater sarnased ka väliselt. ,,Komoodiate tegemise uus kunst" 1609 De Vega teatriteoreetiline teos Hispaanias, sellist teooriat Inglismaal aga ei olnud. Siiski olid jooned samad, neist lihtsalt ei räägitud. Vega soovitas loobuda kolme ühtsuse põhimõttest, jäi aga tegevusühtsus. Mõningane erinevus Shakespeare'i ja de Vega vahel Vega arvas, et ei pea vältima koomilise ja traagilise segunemist, Shakespeare'il kindlalt eraldi.
,,Häbbi sellel´, kes petta tahhab!" (1819), selle autoriks peetakse Peter Andreas Johann Steinsbergi, kes oli ka selle teatri näitleja-lavastaja 1817-1824. 1821. aastal tõi Steinsberg lavale J.Hutti järgi seatud näitemängu ,,Krappi Kaie willetsus, ehk: Kes paljo lobbiseb, peab paljo wastama", 1824. aastal ,,Permi Jago unne-näggo" Tallinna saksa teatri eestikeelsed lavastused ei loonud eestikeelset teatritraditsiooni ega taganud eestikeelse näitekirjanduse väljakujunemist. Saksakeelsete näidendite vahele või õhtu lõpuks mängitud eestikeelsed tükid mõjusid juhuteatrina. 16. F. R. Faehlmanni looming ja tegevus. Teisi eesti rahvusluse kujunemist ettevalmistavaid estofiile (A. H. Neus, G. J. Schultz-Bertram jt). Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850) - olulisem rahvuskirjanduse väljakujunemise mõjutaja ja kujundaja 19. sajandi esimesel poolel.
annaabi.ee 
