Keskkooli, mille ta lõpetas 1962. Aastal. Tartu Ülikooli läks Unt õppima eesti filoloogia erialale. Peale ülikooli lõpetamist töötas ta Vanemuise teatris ja hiljem ka Noorsooteatris, kirjandusala juhatajana. 1981 aastal sai Noorsooteatris alguse tema lavastajakarjäär, mis 1992 aastal jätkus Draamateatris. 22. august 2005 suri Tallinnas 61-aastaselt pärast seda, kui ta oli Draamateatrist vallandatud. Unt maeti Metsakalmistule teatrirahva puhkepaika. Tunnustused 1976: Friedebert Tuglase novelliauhind 1978: Juhan Smuuli preemia 1980: ENSV teeneline kirjanik 1989: Parim lavastaja 1990: Priit Põldroosi preemia 1990: Poola orden kultuuriteenete eest 1999: Aleksander Kurtna nimeline auhind 1999: Valgetähe III klassi teenetemärk 2001: Eesti Vabariigi kultuuripreemia
1981-1992 täätas Unt Noorsooteatris lavastajana. 1982 lõppes kooselu Kersti Kreismanniga. 1983 abiellus Unt Lii Lombiga ning hakkas elama Noorsooteatri ühiselamus Kalamajas. 1985 sai ta korteri Lasnamäele.1995 asus elama kirjanike majja Kadriorus. 1992-2003 töötas ta Eesti Draamateatril lavastajana. Aastal 2005 oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor ning 22. august 2005 suri Tallinnas 61-aastaselt pärast seda, kui ta oli Draamateatrist vallandatud. Unt maeti Metsakalmistule teatrirahva puhkepaika. Unt sai oma loomingu eest kokku viisteist erinevat auhinda ja tunnustusavaldust, sealhulgas Poola Vabariigi Kultuuriteenete orden(1990), Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi orden(1999) ning ENSV teenelise kirjaniku aunimetus(1980). Peale kirjutamise tegeles ta väga aktiivselt ka lavastamisega, lavastades nii eesti kui ka välismaa autorite teoseid. Kokku tegi ta üle 80 lavastuse. Ta on lavastanud palju tuntud teoseid nagu näiteks Shakespeare`i ,,Suveöö unenägu", D
Rohmakust ja talupoeglikkust lisasid kostüümid, mis olid tehtud kaltsuvaipadest ja vildist. Tegelased, kes olid nimeta, näota ja individualiseerimata karakteriga, kandsid maske. Naid hakkasid kandma ka sõtta läinud ja seeläbi justkui oma nime ja näo kaotanud tegelased, kes muutusid selles lootusetus heitluses tapalammasteks. 7. Kuidas toimus ja milles seisnes murrang teatris aastal 1969? 60-date teisel poolel oli teatris valitsev olmerealism noorema teatrirahva jaoks oma köitvuse kaotanud. Seni uuenduslikuna tundunud Panso teatrilaad hakkas vaikselt kanoniseerima, tekitades vajaduse uue väljenduslaadi jaoks. Uuendus ei toimuhud üleöö, tal olid omad eelkäijad (Antonin Artaud). Keskuseks sai Tartu Vanemuine ning eestvedajateks Hermaküla ja Tooming. Otsiti uut teatrikeelt, mis lähtuks teatrile ainuomasest, oleks teatraalne. Muutus ka suhe dramaturgilisse teksti
punutud Peko. Rohmakust ja talupoeglikkust lisasid kostüümid, mis olid tehtud kaltsuvaipadest ja vildist. Tegelased, kes olid nimeta, näota ja individualiseerimata karakteriga, kandsid maske. Naid hakkasid kandma ka sõttaläinud ja seeläbi justkui oma nime ja näo kaotanud tegelased, kes muutusid selles lootusetus heitluses tapalammasteks. 7. Kuidas toimus ja milles seisnes murrang teatris aastal 1969? 60-date teisel poolel oli teatris valitsev olmerealism noorema teatrirahva jaoks oma köitvuse kaotanud. Seni uuenduslikuna tundunud Panso teatrilaad hakkas vaikselt kanoniseeruma, tekitades vajaduse uue väljenduslaadi jaoks. Uuendus ei toimuhud üleöö, tal olid omad eelkäijad (Antonin Artaud). Keskuseks sai Tartu Vanemuine ning eestvedajateks Hermaküla ja Tooming. Otsiti uut teatrikeelt, mis lähtuks teatrile ainuomasest, oleks teatraalne. Muutus ka suhe dramaturgilisse teksti.
1981-1992 täätas Unt Noorsooteatris lavastajana. 1982 lõppes kooselu Kersti Kreismanniga. 1983 abiellus Unt Lii Lombiga ning hakkas elama Noorsooteatri ühiselamus Kalamajas. 1985 sai ta korteri Lasnamäele.1995 asus elama kirjanike majja Kadriorus. 1992-2003 töötas ta Eesti Draamateatril lavastajana. Aastal 2005 oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor ning 22. august 2005 suri Tallinnas 61-aastaselt pärast seda, kui ta oli Draamateatrist vallandatud. Unt maeti Metsakalmistule teatrirahva puhkepaika. Unt sai oma loomingu eest kokku viisteist erinevat auhinda ja tunnustusavaldust, sealhulgas Poola Vabariigi Kultuuriteenete orden(1990), Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi orden(1999) ning ENSV teenelise kirjaniku aunimetus(1980). Peale kirjutamise tegeles ta väga aktiivselt ka lavastamisega, lavastades nii eesti kui ka välismaa autorite teoseid. Kokku tegi ta üle 80 lavastuse. Ta on lavastanud palju tuntud teoseid nagu näiteks Shakespeare`i ,,Suveöö unenägu", D.H Hwangi
annaabi.ee 
