mehe käitumist ja kangekaelsust. "Mehed ei nuta" on pugenud eestlaste hinge oma huumoriga. Eestlastele on alati meeldinud nalju teha ja nalju kuulda. Mulle meeldis see film, sest filmi huumor erines tänapäevasest huumorist ning väga põnev oli vaadata midagi teistsugust kui muidu. Mõnes kohas häiris veidi muusika valik, meenutas veidi multifilmi taustalugusid. Võrreldes filmi näitlejaid praeguste näitlejatega, on aru saada, et näitlejad on kõvasti edasi arenenud ning teadmised teatrimaailmas põhjalikumad. Koolitamine näitlejaks on kvaliteetsem. Kuid arvatavasti olid filmis tolleaja parimad näitlejad, kuid hetkel on seda minul kui noorel seda raske mõista.
Kui kirjanik võib oma romaanis iga rea seitse korda maha tõmmata ja kunstnik võib vale pintslitõmbe üle värvida, siis muusik ei saa kontserdil parandada valesti mängitud nooti, sest selle noodi aeg on möödas. Teosel on oma tempo, oma pulss millele peab alluma ja edas minema. Heliteos nõuab ka kuulajalt aega vastuvõtmiseks. Sümfooniast ei saa ettekujutust ühe hetkega pilku peale visates, nagu maalikunstist. Teise inimese loomingu ettekanne, ehk interpretatsioon on samuti kunst - nii teatrimaailmas, kui muusikas. Üks interpreet muusikateose esitaja) mängib mingit Beethoveni sonaati ühtmoodi ja publik on vaimustatud: "Küll ta mängis hästi!" Teine pianist mängib sama teost hoopis teisiti ja publik on jälle vaimustatud. Kolmas mängib sonaati samuti erinevalt, kuid publik on seepeale hoopis nördinud: "Kuidas ta võib seda teost niimoodi mängida!" Ka dirigent on interpreet. Tema pilliks on koor või orkester. Ka kõige andekamad pillimehed peavad orkestris alluma dirigendi tahtele
Lk. 12 meenutab Ervin Abel aastakümneid hiljem, ,,aga et proovid olid toimunud ilma rahvata, lõin esimese korraga kartma. Ütlesin lihtsalt, et ei taha, ja tulin ära. Pärast läksin küll tagasi, aga esinemine läks nutuga pooleks. Pisarad silmas, ei tahtnud ma esinemiskostüümi seljast võtta. Nii väga meeldis mulle see."5 Selle tükiga saab alguse Ervini elu teatrimaalimas. Vennaga hakkavad nad korraldama palju lavastusi ja esinemisi. Abeli mõnetine läbimurre teatrimaailmas toimus siis, kui ta keskkoolis käis. Rakvere teatri kunstiline juht Jullo Talpsepp küsis, kas Ervin oleks nõus mängima Marcel Pagnoli komöödias ,,Elu aabits" härra Topaze'i üht õpilast. Loomulikult oli Abel nõus. Sellega jõudis ta kutselise teatri lavale. Peale seda veedab Abel mõned aastad GITISes ja sealt naasedes asub tööle Tallinna Riiklikusse Draamateatrisse, kus ta alustab esimese hooga tööd nelja lavastuse kallal
.....................................................................................................................12 Rollid filmides...................................................................................................................12 2 SISSEJUHATUS Lembit Peterson on Tallinna teatrimaailmas üks tuntumaid nimesid, kuid tihtipeale on tema töö jäänud ilma suure tunnustuse ning tähelepanuta. Minu eesmärk on tutvustada Lembit Petersoni elu ja tööd lähemalt. Referaat valmis erinevate internetiallikate ning mitme aritkli ja intervjuu põhjal. Töö koosneb kahest peatükist. 3 1. ELULUGU Lembit Peterson, sündinud 18
Peterburis ja Moskvas oli kabareekultuur, mis lähtus sümbolismist, edasi arenes see kultuuriliseks retrospektivismiks, tagasivaateks. Luuletaja Aleksander Blok ütles sümbolismist lahti. Ka Meierhiold tegi seda. Eesmärgiks taasavastada sajanditaguseid teatrivorme. Palju vaadati commedia dell'arte poole. Retrospektivistid uskusid, et elu peaks olema sama leidlik ja spontaanne kui nukumäng. ,,Nukumäng" 1906 Blokilt. Pärast 1917. aasta revolutsiooni tundus, et algamas on uus ajastu. Mõjud teatrimaailmas. Teatrilava etendas poliitilistes protsessides juhtivat rolli. Proletaarne kultuur muutus riigi kõnetooliks. Sotsialismi saavutused andsid avangardistlikke voole, palju avangardistlikku loomingut. Näiteks Tairovi teater on abstraktne, ka Prokofjevi ooperid, Majakovski luule, Meierholdi konstruktivistlikud uuendused. Mõjutatud sotsialismist. 20ndad vene teatriloos üks huvitavamaid: selgelt vasakpoolne ja liikus massidesse. 17. aasta järel, 1919 natsionaliseeriti