Ta luges saime ja laulis. Koolis võttis osa isetegevusolümpiaadidest. Ita käis alguses Tallinna 14. algkoolis ja hiljem Tallinna 8. algkoolis. Edasi õppis ta Tallinna 4. keskkoolis. Ilsest sai Ita just keskkooli ajal, kui nad sõbrannadega raamatuid lugesid. Nad arvasid, et peaksid endale lõbusamad nimed otsima. Pilvi Ojamaa, Ilse sõbranna, valis ühe romaani järgi tüdrukule nimeks Ita. Nimi jäi Ilsele ruttu külge. Pärast keskkooli, läks Ever kolmeks aastaks Moskva Teatriinstituuti GITIS-e õppima, kuigi algselt oli tal soov Tartusse arstiks õppima minna. 1953. aastast on Ilse Draamateatri näitleja. Samal aastal abiellus ta Eino Baskiniga ja aasta hiljem sündis neile poeg Roman Baskin. Ita ja Eino lahutasid mõned aastad hiljem. Ita kohtus näitleja ja lavastaja Gunnar Kilgasega, kellega oli Ever kuni tema surmani, 2005. aastani, koos. Ita on mänginud Draamateatris ligi 120 osa. Teist sama palju rolle on ta teinud ka filmides, tele- ja raadiolavastuses
Ta oli 18-19aastane poiss, kui sõda kippus tulema otsejoones ta koju, lapsepõlvemaile. Noore kodukaitsja ainus valik sai sel hetkel olla Saksa sõjaväemunder. Kaljo Kiisk võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust. Naastes sõjatandrilt, tuli asuda õppima. 1946. aastal lõpetas ta Rakvere 1. keskkooli. Edasi jätkas õpinguid 19461947 Tallinna Polütehnilise Instituudis maavarade allmaakaevandamist. 1947. aastal asus õppima Eesti Riiklikku Teatriinstituuti, kuid aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva "kaitsvate müüride" vastu, asudes õppima Moskva teatri- ja kinokunstiinstituudi eesti stuudios, mille lõpetas aastal 1953. Pärast seda oli Kiisk Tallinna draamateatri näitleja ning aastatel 1955 1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastal 1980 sai Kiisk Eesti NSV rahvakunstnikuks. 2001. aastal anti talle Valgetähe III klassi teenetemärk. Kaljo Kiisk oli ka ühiskondlikult väga aktiivne: 196287 Eesti Kinoliidu juhatuse I sekretär,
13 Kunstiansamblite loojatest, millega käidi sõja ajal rindeüksustele esinemas. Peale sõda jõudis Ants Lauter töötada teatrites ,,Estonia" ja ,,Vanemuine" ning Draamatetris näitleja, lavastaja, kunstilise juhi, peanäitejuhi ning direktorina. Ta oli aastatel 1938-1941 õppejõud Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikoolis ning 1946. aastal läks ta tööle Eesti Riiklikusse Teatriinstituuti, kust ta 1950. aastal oma töökohalt tagandati. 1945.-1950. ja 1969-1973. aastal oli ta Eesti NSV Teatriühingu juhatuse esimees. Ants Lauter suri 30. oktoobril 1973. aastal. Tema kõige tuntumad lavastused on Anton Tsehhovi ,,Kolm õde" ning August Jakobsoni ,,Kaks leeri". Ta on mänginud Hamletit Karl Jungholzi lavastuses ning mänginud ka telelavastustes ja filmides. 1938. aastal anti Ants Lauterile Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk ning Nõukogude ajal sai ta Stalini preemia,
detsemberil 1925. Toila vallas, Vaivina külas ja surnud 20. septemberil 2007. Tallinnas oli Eesti näitleja, filmilavastaja ning poliitik. 1944. aastal teenis ta Relva-SSi koosseisus ja võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust. 1946. aastal lõpetas ta Rakvere 1. keskkooli ja 1946.–1947. aastal õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis maavarade allmaakaevandamist ehk siis algul valis veidi teistsuguse ala. 1947. asus Kiisk õppima Eesti Riiklikku Teatriinstituuti, kuid aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva “kaitsvate müüride” vastu, asudes õppima Moskva Teatri- ja Kinokunstiinstituudi Eesti stuudios, mille lõpetas aastal 1953. Pärast seda oli Kiisk Tallinna draamateatri näitleja ning aastatel 1955–1990 Tallinnfilmi lavastaja. Aastal 1980 sai Kiisk Eesti NSV rahvakunstnikuks (isegi NL tunnustatud inimene). Aastatel 1962–1987 oli Kiisk Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär. Kaljo Kiisk oli EKP Keskkomitee liige
annaabi.ee 
