Aasta pärast 1992. aastal tekkinud konflikti parlamendi ja presidendi vahel, surus Jeltsin maha riigipöörde katse ning pärast nende vahelist tule avamist oli demokraatial lõpp. Hiljem võeti vastu uus põhiseadus, mis andis presidendile suured volitused. 1996. aastal sai ta teistkordselt presidendiks, kuid seekord mitte tänu rahvale, vaid oligarhidele. Halva tervise tõttu hakkas ta uut järeltulijat otsima ning 1999. aastal teataski ta otseetris enda ametist lahkumisest ning et tema järeltulijaks saab Vladimir Putin. Presidenditoolilt lahkudes vene rahvas põlgas teda ning ta palus neilt vabandust, et nende unistused tõeks ei saanud. 2000. aastal valiti presidendiks Vladimir Putin, kelle eesmärgiks oli sõjalise võimsuse ning poliitilise mõjuvõimu taastamine rahvusvahelises poliitikas. Ta taastas ka tsentraliseeritud võimu ning majanduses oli kõige raskemast perioodist üle saadud. 2002
oskas ka hästi laulda, kuid poistekooris lauljaid oli koolis veel teisigi ning kõik klassivennad olid pärit maalt. (Teatritasku, 6.veebruar 2014). 2.3 Kuidas Aare Laanemetsast Toots sai? Kuidas siis tulevane näitleja Aare Laanemets enda saatusliku rolli ,,Kevadesse" sai? Tartus toimus võistluslaulmine ning 15-aastase Aare ema sundis poega minema, kuigi too oli kõvasti vastu punninud. Kui Tartus käinud Laanemets tagasi koju jõudis, siis teataski, et teda kutsuti filmi. Üllatuseks polnud see Aare emale lihtsaks rõõmuks, sest tol ajal polnud tegelikult tulevasel Tootsil Lutsust ega ,,Kevadest" aimugi. Raamatut polnud ta veel lugenudki, nii et suureks osa selgeks õppimise abistajaks ei olnud keegi muu kui ema. Nii mäletab Aare ema, kuidas filmist kõigile tuttav stseen ahjuroobiga oli kodus ahju ees endi ahjuroobiga harjutatud ning kutsikas Pitsugi kasvas ja jooksis ringi Laanemetsa lapsepõlvekodus,
oma seiklustest, kui kaupmees poisi jaoks aega leidis, pidi ta 4 lammast pügama ja sai nende villa eest raha, ta oli aasta aja pärast tagasi oodatud ja see päev oligi nüüd 4 ööpäeva kaugusel - Santiago mõtiskles, et kas neiu teda veel ikka mäletab, seekord kavatses ta tüdrukule rääkida, kuidas ta lugeda oskab: ta oli 16. eluaastani õppinud seminaris, vanemad tahtsid, et temast saaks preester, kuid poiss ihkas maailmas hoopis ringi rännata ja nii ta teataski oma vanematele, et temast saab karjus - poiss tundis, et lambad usaldavad teda täielikult, seda peamiselt söögi ja joogi saamise pärast, tema elu mõte oligi lammastega ringi rännata - Santiago oli õnnelik, et saab elada oma elu nii, nagu sellest unistanud oli rännates, uusi kohti ja inimesi tundma õppides, raamatuid lugedes, lammastega tegeledes - Santiago tõdes, et alates sellest, kui ta kohtas kaupmehe tütart, pole ta mõelnud ühegi teise
Kui päike paar tundi läbi joonistuse valgustundlikule plaadile oli paistnud, muutusid lahuses valgusele rohkem paljastatud alad kõvemaks ja pehmemad alad oli võimalik veega eemaldada. Nii tekkis üsna täpne koopia esialgsest joonistusest ja antud protsessi nimetas Niépce heliograafiaks. Aastal 1826 või 1827 paigutas ta valgustundliku tinasulamist plaadi camera obscurasse ja nii valmiski esimene foto. Niépce'i avastuse edasiarendajaks sai Louis Jacques Monde Daguerre.Aastal 1838 teataski Daguerre, et on leidnud viisi, kuidas heliograafia tehnikaga võrreldes oluliselt kiiremini kujutist hõbetatud plaadile salvestada. Selleks kasutas ta vaskplaati, mille ühel poolel asus hoolikalt poleeritud hõbedakiht. See plaat asetati pimedasse kasti nii, et hõbetatud pool jäi joodikristalle sisaldava anuma kohale. Joodiaurude reageerimisel hõbedaga moodustus vaskplaadile üliõhuke valgustundlik hõbejodiidi kiht.
tõhusalt. Kavatsusest asutada eestikeelne ajaleht Peterburis ei tulnud küll midagi välja, kui Köler ei loobunud ideest, et demokraatlikul rindel peab olema oma häälekandja. 1865 sai CRJ-ist ,,Eesti Postimehe" kaastööline.. J. Köler astus 1877. a. kevadel kontakti Trükiasjade Peavalitsuse juhataja V. Grigorjeviga ja kuulis, et kõrge ametimees polevatki Jakobsoni ajalehe vastu. Nädalapäevad hiljem teataski Köler Jakobsonile loa saamisest, nende vahel sai alguse koostöö ,,Sakala" osas. Köler pooldas tööd ,,Sakala" toimetamisel ja jälgis seda hoolega, kuid ta polnu täiesti nõus Jakobsoni ägedalt ründava ja vahel ettevaatamatu taktikaga, mis võis tekitada tarbetuid konflikte ja takistusi. Sakala peatüki all põhjalikumalt kirjutatud. 4 Põldmäe, Rudolf. Kolm isamaalist kõnet, lk 69 19
annaabi.ee 
