on kuulmise kvaal. Need erinevad "teadvusliku kogemuse omadused" on kvaalide peamisteks näi- deteks. Näib, nagu ei saaks sa midagi lähemalt tunnetada kui oma kvaale; olgu terve universum mingi suur illusioon, mingi Descartes'i kurja deemoni ettekujutus, see ettekujutus (sinu jaoks) on ikkagi tehtud sinu hallutsinatoorse kogemuse kvaalidest. Descartes väitis, et kahtleb kõiges, milles saab kahelda, kuid ta ei kahelnud kunagi, et tema teadvuslikel kogemustel on kvaalid, omadused, mille kaudu ta neid tunnetab või tajub. Tegusõna "kvainima" on veelgi esoteerilisem. Ta pärineb Filosoofilisest leksikonist (Dennett 1978c, 8. väljaanne 1987), eponüümide satiirilisest sõnastikust: "kvainima", verb. Millegi reaalse ja oluli- se olemasoluga tähtsust resoluutselt eitama". Esimesel pilgul oleks raske kujutada ette veel donkih- hotelikumat katset kui püüda veenda inimesi, et selliseid omadusi nagu kvaalid ei ole olemas; siit
ning omaksvõtt teadliku veendumuse kaudu. Õiguskuulekus ühendab indiviidi ja ka temal baseeruvate sotsiaalsete gruppide ning kihtide eespool toodud kolme õigusteadvuse tasandit nende ühtsuses, millele omakorda tugineb praktika käituda üksnes õiguspäraselt. Õiguse eitamist või skeptilist hoiakut õiguse suhtes, millele korrespondeerub vastav käitumine, nim õiguslikuks nihilismiks, mis baseerub samadel teadvuslikel tasanditel, millel õigusteadvus, õiguskultuur ning õiguskuulekus. Õiguse efektiivsus: 1) õigust kasutatakse massilisemalt, kui mitte õiguspärast käitumist; 2) indiviid mõistab, et õiguslik käitumine on kasulikum; 3) indiviid käitutes ise õiguskuulekalt eeldab seda ka teistelt; 4) indiviid mõistab, et positiivne õigus on sisult õiglane kõigile ja igaühele. Õigusriigi konseptsioonist Tunnused: võimude eristatus ja nende lahusus; formaalse seaduse mõiste;
Luua eeldused ja tingimused indiviidi eneseteostuseks. Õiguskultuur on õiguse humaansete ning õiglaste põhimõtete ja normide mõistmine ning omaksvõtt teadliku veendumuse kaudu. Õiguskuulekus yhendab endas indiviidi kui ka temal baseeruvate sotsiaalsete gruppide ja kihtde õlaltoodud kolme õigusteadvuse tasandilt nende yhtsuses, millele omakorda tugineb praktika yksnnes õiguspäraselt. Õiguse eitamist või skeptilist hoiakut nim õiguslikuks nihilismiks. Baseerub samadel teadvuslikel tasanditel, milledel õigusteadvus, õiguskultuur ning õiguskuulekus. MÕISTED Objektiivne õigus – õigusnormide kogum, üksikutest õigusnormidest struktureeritud õiguskord, law, Recht Subjektiivne õigus – õiguskorra poolt teatud subjektidele antud võim, nt volitus otsustada teatud asja üle ehk õigustus, right, subjektives Recht Legislatuur – seadusandlik võim, võtab vastu legislatiivakte ehk seadusi ja annab ka otsusi ehk üksikakte Legislatiivakt – seadus ja määrus
omaksvõtt teadliku veendumuse kaudu. Õiguskuulekus ühendab endas indiviidi kui ka temal baseeruvate sotsiaalsete gruppide ja kihtide ülaltoodud kolme õigusteadvuse tasandit nende ühtsuses, millele omakorda tugineb praktika käituda üksnes õiguspäraselt. Õiguse eitamist või skeptilist hoiakut õiguse suhtes, millele korrespondeerub vastav käitumine, nimetatakse õiguslikuks nihilismiks. Õiguslik nihilism baseerub samadel teadvuslikel tasanditel, milledel õigusteadvus, õiguskultuur ning õiguskuulekus. Üksikisiku tasandil realiseerub ta õigusvastase käitumisena ning pidevate konfliktidena teistega, ühiskondliku teadvuse tasandil aga eitavate ideoloogiate ja seisukohtade ning hoiakute propageerimises või viljelemises. P.3. Õiguse efektiivsus Õigust iseloomustab peale imperatiivsuse ehk üldkohustuslikkuse kaasajal veel eriline
annaabi.ee 
