autonoomsus. See tähendas seda, et ülikoolid olid asutused, mis ajasid oma sise- ja välisasju ise. Ülikoolidel oli lubatud luua oma sise-eeskirjad ja muud erinevad määrused. Tegelikult oli kogu esmane keskaegne ülikoolide struktuuriline ülesehitus aluseks tänapäevasele ülikooli olemusele. Keskaegne ülikool koosnes nagu tänapäevalgi erinevatest valdkondadest ja osakondadest. Kõrgkoolid jagunesid sissejuhatavalt filosoofia teaduskonnaks, mis hõlmas kõiki teisi teaduskondi. Ülikoolides hakati õpetama peamiselt seitset vaba kunsti [septem] artes liberales. Vabade kunstide õppekavva kuulus kaks taset: triivium (trivium) ja kvadriivium (quadrivium). (Boeree) Triiviumi moodustasid grammatika (lugemise ja kirjutamise kunsti, peamiselt keskendudes psalmidele ning Piibli tekstidele), kõnekunst ehk retoorika ning loogika. Kvadriiviumina lisandusid ka aritmeetria, geomeetria, muusika ja astronoomia. Alles
See tähendas seda, et ülikoolid olid asutused, kes ajasid oma siseasju ise ja kauplesid teiste organisatsioonidega. Neil oli volitus võtta õppima õpilasi ja määrata õpetama õpetajaid. Ülikoolidel oli lubatud luua oma sisekorra eeskirjad ja ka teised erinevad määrused. Üliõpilastel ei tohtinud olla relvi. Nad ei tohtinud kanda ilmalikke riietusi ja tavaliselt ei tohtinud üliõpilane olla abielus. Kõrgkoolid jagunesid sissejuhatavalt filosoofia teaduskonnaks, mis hõlmas kõiki teisi teaduskondi. Õppida sai tavaliselt seitset vabat kunsti. Vabade kunstide õppekavva kuulus 2 taset. Alamaste oli triivium ja kõrgem aste kvadriivium. Triviumi alla kuulusid grammatika, dialektika ja retoorika ja kvadriiviumi alla aritmeetika, geomeetria, muusika ja astronoomia. Vabade kunstide õppija oli artist ja nad moodustasid üliõpilastest tunduva enamuse. Vabasid kunste võis õppima hakata juba 14. või 15. aastaselt
1119a loetakse Bologna kooli esimeseks ülikooliks Euroopas. Põhja-Euroopas loetakse esimeseks Ülikooliks Uppsala ülikooli (15.saj). Ülikoolid esinesid korporatsioonidena, ning neid võis vaadata õpilaste ja õpetlaste tsunftidena/gildidena. Oli ülikoole mida vedasid üliõpilased (nad maksid õppejõududele) ja oli ka ülikoole mis kuulusid õppejõududele. Haridus oli ühtne üle Euroopa, õppimine käis ladina keeles. Ülikoolid jagunesid üldjuhul 4ks teaduskonnaks: Kunstiteaduskonnaks ( seal oli 7 vabakunsti: trivium - grammatika, dialektika, retoorika ja quadrivium aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika), peale selle oli ka õigusteaduskond, usuteaduskond, arstiteaduskond. Keskaegse maailmavaate ettekujutuse järgi tuli autoriteet minevikust. Tugineti antiik teadlastele/õpetlastele. Keskajal ei tuntud Kreeka autorite teoseid mitte Vana-Kreeka kaudu vaid araablastelt. Põhiline probleem seal oli ristiusu ja antiik filosoofia ühendamine
maapiirkondade varustatus arstide ja haiglatega jne. Väikeriigi piiratud võimalused ei limiteerinud mitte üksnes arstiteaduse arendamist vaid ka meedikute praktiseerimist eriala siseseselt räägiti korduvalt arstide üleproduktsioonist. Arstide üleproduktsiooni küsimus tõstatus ametlikult 1928. a VII Arstidepäeval. Eriti teravaks muutus teema paari aasta pärast, majanduskriisi ajal. Ülikool siiski püüdis oma tudengite arvu hoida, ka sõdadevahelise ülikooli suurimaks teaduskonnaks oli Arstiteaduskond. Aastail 1921-1927 võeti aastas vastu 40-80 uut arstiüliõpilast. Aastail 1928-1939 lõpetas keskmiselt 30 arsti aastas, kusjuures õppima võeti keskmiselt kaks korda rohkem inimesi. Õppeprotsessi käigus läbiviidava selektsiooniga püüti arstide arvukust reguleerida. Teatav kergendus kutse vaatevinklist saadi õppeprotsessi muutmisega juba alates 1926. a oli arstiõpe pikenenud 6 aastani (viimane aasta praktiseeriti ülikooli kliinikutes). Selline
annaabi.ee 
