inimlikus kasvus. Rõhutatakse kasvataja arusaama sellest, milline on tema tegevuse ja lahenduste tähendus kasvatuses ja sisaldab kõiki kasvataja käsitusi selle kohta, kuidas mäjuvad kasvustiimulitena erinevad tegevused, situatsioonid ja materjalid. 3. Käsitused, mis puudutavad kasvu- ja arenguprotsessi üldisi seaduspärasusi ja inimese olemust (inimkäsitus) Kasvatusteadust peetakse väärtustega tihedalt seotud teadusalaks. Väärtuseks nimetame seda, mille nimel miski lõppkokkuvõttes juhtub. Väärtused reguleerivad inimeste pürgimusi ja käitumist ning mõjutavad sotsiaalse kooselu põhimõtteid. Kasvatuse ülesannet nähakse individuaalse maailmapildi kujunemise jaoks materjali pakkumises ja vahendamises. Kasvatusteadusele omased jooned on põhjendatavus; avalikkus ja edastatavus; kriitilisus, isekorrigeeruvus, autonoomsus; edasiarenemine. Teaduslik tegevus on pidev liikumine tõe suunas.
Euroopa keeleteaduse aluseks on antiikfolsoofide keelealased arutlused. Platoni määratluste alusel arenesid hiljem traditsioonilise lauseõpetuse mõisted alus (subjekt) ja öeldis (predikaat). Traditsioonilise grammatikateooria tähtsaimaks loojaks peetakse Aristotelest (384- 332 e.m.a), kes liigitas ka muud lause osad, pannes sellega aluse ühelt poolt vormiõpetuses tarvilikule sõnaliikide klassifikatsioonile, teiselt poolt lauseõpetuses tarvilikele lauseliikmete kategooriatele. eraldi teadusalaks arenes grammatikate koostamine Aleksandria koolkonnas. Antiikajal kirjutati esimesed grammatikad ja süntaksid, milles rakendatud kirjelduspõhimõtted on säilinud peajoontes muutumatult tänasteski traditsioonilistes grammatikates. india keeleteaduse tuntuim saavutus on Panini-nimelise grammatiku koostatud sanskriti keele grammatika, mis on hilisemaile indoeuroopa keelte uurijaile tõeluseiks aardeks. Kui Euroopa kultuuri raskuspunkt siirdus Kreekas Rooma, ei toimunud
infoteadus sõltub IT võimalustest. Sellegipoolest pole keegi veenvalt tõestanud, et infoteadus on loodusteadus. Harmon (1990) on kirjutanud ühe vähestest artiklitest, mis arutleb raamatukogu ja infoteaduse seoseid loodusteadustega ja teadmustehnikaga. Tema definitsioon seob infoteadusega bioloogilised ja füüsikalised süsteemid. Ingwerseni arvates võiks ühendada infootsingu, infoesituse ja juhtimise elemendid infoteadusest ning tarkvara ja tehisintellekti arvutiteadusest üheks teadusalaks. Ta rõhutab, et eelduseks oon see, et tegeldakse oma valdkonnaga ja ei hakata tegema seda, mida teine valdkond on ajalooliselt tavatsenud teha. Humanitaarteadused Infoteadusel ja eelkõige raamatukogu uuringutel on ajaloolised seosed samuti humanitaarteaustega. Varane uurimistöö selles vallas tehti ajaloost või ideede ajaloost lähtuvalt. Seda tugevdas tõsiasi, et akadeemilist raamatukoguhoidjat nähti eelkõige kui teadlast, kes pidi totaalselt orienteeruma kõigis teadusvaldkondades.
F seosed teiste teadustega. F-st on välja arenenud eraldunud anatoomia, biokeemia ja biofüüsika. F uurimismeetodid on valdavalt *keemilised või *füüsikalised. *Psühholoogia on kujunenud närvielundite ja meeleelundite F baasist. *Anatoomiaga talitlust ei saa uurida, kui ei tunne ehitust. *Bioloogia, *Histoloogia, *Funktsionaalne morfoloogia, *Biokeemia, *Spordi bioloogia käsitlevad üht- sama vaatlusaluste ringi erinevatest vaatenurkadest. F kujunemisel iseseisvaks teadusalaks olulist tähtsust omavad teadlased: *HIPPOKRATES (460 377 e.m.a.) kreeka arst. On püüdnud leida seoseid inimkeha ja hingelaadi vahel, on pööranud tähelepanu keskkonna mõjule inimorganismi seisundile. Uuringud epideemiliste haiguste kohta. *GALENOS (130 200 m.a.j.) Kreeka loomaarst ja loodusuurija. Uuris F-t laipade (looma) lahkamise teel (lihaste, seede-, hingamiselundite ja aju ehitust ning talitlust. Paistis silma
annaabi.ee 
