tavalisest seltskonnast või teeb end seal naeruväärseks (justkui kandes kas näruseid hilpe või vastupidi liiga kalleid riideid)? Ja mil moel saab see (kultuurne) inimene, kes suhtub abstraktsesse mõtlemisse eelarvamuse ja austusega, näha läbi ajaleheartikli kirjutaja madalad ajendid (kirjutada pelgalt preemia pärast)? Kultuurne inimene võib tavalisest seltskonnast eralduda, kuna ta kardab tavalise seltskonna ees targutajana näida või siis vastupidi liiga teadmatuna näida. Kultuurne inimene, kes suhtub abstraktsesse mõtlemisse eelarvamuse ja austusega näeb läbi ajalehe artikli kirjutaja madalate ajendite kuna ta vaatab asjadesse sügavamalt kui enamik inimesi, kes ei pruugi asju nii palju ja põhjalikult läbi analüüsida ning ta suudab end panna artikli kirjutaja asemele, mis annab talle parema nägemuse sellest, mis eesmärgiga see artikkel on kirjutatud. 7)Lihtrahvas ja inimesetundja: mis mõttes nad mõtlevad tapmise toime pannud
Milles aga ei saa kahelda, on see, et kui ma ka kahtlen kõiges, siis ma pean ise subjektina olemas olema ehk saan kahelda vaid olemas olles. 4.Kaasasündinud ideed ja ratsionalism: Descartes on uusaja ratsionalismi aluse panija. Ratsionalismi alusveendumus: 1.) usk, et kaheldamatu teadmise allikas on mõistus, 2.) et neil on teatud kaasasündinud ideed, teadmised. Need on need teadmised, mis ei ole tulnud elu jooksul LOCKE 1.Ratsionalismi kriitika: Locke usub, et me sünnime absoluutselt teadmatuna kõigest meist ümbritsevast, mitte mingeid kaasasündinud ideesid ei ole, vaid kõigi ideede algupära on kogemuses. Ta väidab, et ratsionalistide argumentatsioon kaasasündinud ideede kasuks on rajatud sellele, et leiduvat teatud printsiibid kas või nt vasturääkivuse lubamatuse reegel , mida üleüldiselt tõeseks ja kindlaks peetakse. Locke osutab esiteks, et tegelikult kõik inimesed nende printsiipidega siiski nõus ei ole; teiseks, isegi kui kõik nendega
tähenduses on ka need “käimatud rajad” ju olemas, kui tavalistel inimestel on võimalik neid pidi käia. Teine Parmenideselt pärit fragment annab edasi neid jumalanna sõnu, mis paistavad seda käsitlust kinnitavat: Vaja üteldagi ning mõteldagi (noein) olev ise (to eon) olemas. ON olemas ometi olemine (esti gar einai). Ei miskit (olematut) ei ole. Seda lasen sul lausuda. Esiti juhatan sind sellelt küsimise teelt, siis aga tollelt, mida surelikud, olemata midagi näinud (midagi teadmatuna) sõtkuvad, kahepäised: nõutus nende rinnus ajab ekslevat meelt; nii ajelevad nad, kurdid, samuti sõgedadki, jahmatatuna, vahet-tegematu sugu, kes on pidanud olla niikui mitte olla selleks samaks ega mitte selleks samaks. On tagasikäänduv nende kõigi teekond. (DK B 6) Tlk. Tõnu Luik. 3 Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053. Niisiis on justkui kaks teed – tõe (varjamatuse) tee ja doxa tee
katsuge neile tõendada, et te pole ei süüdlane ega hull!» Siis pöördus ta mehe poole, kes teda saatis, ja lausus: «Timukas, täida oma kohust!»» «Oh! Tema nimi! Tema nimi!» hüüdis Felton. «Öelge mulle tema nimi!» «Siis, vaatamata mu hüüetele ja vastupanule -- ma hakkasin mõistma, et tegemist on millegi hullemaga kui surm -- haaras timukas mu kinni, paiskas mu põrandale, muljus mind oma käte vahel. Ja lämbudes nuuk-seist, hüüdes pooleldi teadmatuna appi jumalat, kes ei võtnud mind kuulda, karjatasin ma äkki läbilõikavalt valust ja häbist. Mu õlale oli vajutatud põletav tuli, hõõguv raud, timuka tööriist.» Felton oigas. «Vaadake,» ütles mileedi, tõustes kuninganna majesteetlikkusega, «vaadake, Felton, missugune uus piin mõeldi välja süütu tütarlapse jaoks, kes langes kurjategija tooruse ohvriks. Õppige lugema inimeste südameis ja ärge tulevikus laske ennast nii kergesti
annaabi.ee 
