Mats alati on
tubli mees
Mats võib tunduda eestlastele veidi solvava või iroonilise nimena. Olgu, kuidas on,
aga siiani on ta tubli olnud. Aga kui tubli ta siis on?
Ei tea, miks, aga kui keegi sellist nime kannab, siis kihistavad koolis küll lapsed
naerda. Paljud kasutavadki seda sõna solvamiseks ja enamasti see neil õnnestubki. Kui
mõelda, siis tundub seletamatuna, mis pärast?
Kui kellelegi Mats öeldakse, ei mõelda midagi muud, kui talupoega. Vanasti tuli
talupoeg olla
saatuse sunnil.
Seostatakse , et
maarahvas oli oli harimatu ja neil puudusid
kombed. Mis kombeid põldharides ikka vaja läheb? Enamus eestlasi pidi lihtsalt seisuse tõttu
olema talupoeg, ja musta töö tegijad, kelle üle võimutsesid
sakslased ja
venelased .
Viimased rikastusid, võttes ära eestlase töövilja, vara ja lõpuks ka õigused, muutes meid orjaks. Nii ei
saanudki me ennast harida, sest ei jätkunud aega ega olnud võimalusi.
Peab ju vaimselt tugev olema ja see tundub olevat kaasasündinud omadus! Kui see nii
poleks, oleksime kadunud rahvas, sest ilma omakeelse kirjanduseta, kuskil hurtsikus ja
saunas , näljase ja läbipekstuna annaksid paljud alla ja manduksid. Kuid meie ei lasknud sel
juhtuda.
Ajalugu tundes teame, et
matsid on tihti pidanud kellegi ülemvõimu
taluma . Kas või
maailmasõdade ajal, mil Eesti kirjanduse säilimine oli väga kaheldav. Oleme nii palju suutnud
teha, et saavutada vabadus – vabadus, mida me kaua oleme ihaldanud. Siiani pole see meid
murdnud, sest meil on orjaajal olnud aega juurelda selle üle, mida
vabadusega peale hakata.
Oleme väike riik ja kahjuks, isegi üheksa aastat peale iseseisvumist, ei teata meid üldse, kuigi
televisioonis ja ajakirjanduses räägitakse igasugu suurriikide ja Eesti poliitikute kohtumistest
ning sellest, kuidas meid igal pool tunnustatakse.
Olen käinud Itaalias. Kuna ööbisin kohalikus peres, oli mul hea võimalus suhelda
sealsete inimestega. Jutt kaldus minu päritolule ja rahvusele. Seda, et ma eestlane olen, nad
teadsid. Seda, kus Eesti asub ei
teadnud . Nad
pidasid Eestit mingisuguseks Venemaa osaks
või lausa Venemaaks. See oli mulle väga vastumeelt ja lausa solvav. Kahjuks oskasid nad
puudulikult inglise keelt ja see raskendas seletamist, et meil on juba üheksa aastat vabariik.
See üllatas neid aga kas me pole tublid, suutes pärast sellist piina saada ja jääda siiani
iseseisvaks?
Mats peab jääma meie, eestlaste tunnussõnaks ja see ei tohiks tunduda alandavana.
Olen eestlane, seega Mats ja suure tähega! Meie
enesehinnang peab olema kõrgem ja loodan,
et tulevikus nii ongi. Meil on selleks palju põhjusi, kuid nina ei tohi liiga püsti ajada.
Vaadake, kuhu juba jõudnud oleme! Soovi korral on meil võimalus end tõestada
näiteks Euroopa Liidus olles. Palju on teinud ka sportlased. Näiteks eelnevad
Olümpiamängud, kus
Gerd Kanter saavutas pronks ja
Heiki Nabi hõbe medali. Võib välja
tuua mitmeid eredaid hetki, mida teab terve maailm. See näitab seda, et Eesti on tulevikus
väga võimas väike riik ja me peaksime selle üle
uhked olema.
Kõik kommentaarid