Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud, kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid. Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud. Ma vihkan valesid. Ka ilusaid. Viimane rida sellest luuletuse osast on see, mis toob välja eelneva mõtte ja see just kui on seal ootamatu, sellepärast mõjub see kuidagi võimsalt. Lisaks on mõtlemapanev ka luuletuse viimane osa: Kui kõnelda üksainus kord, on vastutus nii suur, et ükski sõna ei näi väärt, et öelda. Kui elada üksainus kord, on võimalus nii suur, et tardud ning ta tummalt lased mööda. See kirjeldab suurepäraselt ilmselt paljude inimeste elu ja hirme. Antud on võimalus elada üks juhtuda just see mida Kareva oma luuletuse lõpus ütleb ,,tardud ning ta tummalt lased mööda." Võin öelda, et üldiselt ei ole ma suur luule lugeja ning hindaja, kuid Doris Kareva luuletused on tõesti ilusad ja kindlasti lugemist väärt.
Vihm häälestas kõrget Ning läbi jumalamaa katust. ma kõndisin Sinu kõrval, Me surnutest raakisime liig tulvil, et tänada. ja imest veel sündimatust. Su silmad, nad olid ligi, nad hingasid minu sees, nad hiilgasid hingepõhja ja põlatu ülenes. "Vari ja viiv" (1986) Kui kõnelda üksainus kord, on vastutus nii suur, et ükski sõna ei näi väärt, et öelda. Kui elada üksainus kord, on võimalus nii suur, et tardud ning ta tummalt lased mööda. Valguse teema PIMESI, PIMESI pomisen nimesid valgus, oh Valgus, sa elav ja vägev ürgsügav voog, tõuse sisimast, pühi mu tänapäev tühi! Luuletuste iseloomustus · Kareva luule on erakordselt habras ja tundlik, seda iseloomustavad hingepuhtus, kaastunne ja ilu. Ta alustas tütarlapse tunnetuslike otsingutega, vaimselt nüristavate elu- ja koolikeskkonnale vastandas ta igatsusliku armastuse.
mõju avaldanud kui Heinrich Heine. Luuletemaatika armastus Kaunitar Tast õhkub veetlust imepärast, ta kirgedest on kõrgemal ja oma kauniduse särast vist pole üldse aimu tal. Ta kadetsejaist mööda läheb ta rahusse ei puutu nad. Seltskonna tunnustatud tähed ta kõrval tuhmiks muutuvad. Mis ongi ees kas kallimaga sul kohtuma on minna rutt, või mõtet suurt ja salatut seal mõtled teda nähes aga sa nagu segaduses tardud, kõik äkki vakatab su sees ja kummardad täis vaga hardust siis ilu pühaduse ees. Luuletus on pühendatud ühele kaunile naisele, kelleks on krahvinna J. M. Zavadovskaja (1807-1874). Selle luuletuse kirjutas Puskin krahvinna albumisse. Puskin imetleb naist ning rõhutab tema ilu. Vihjab ka sellele, et temaga ei saa kedagi teist võrrelda. Esimeses salmis on kasutatud ristriimi, teine salm on kirjutatud vabavärsis.
Kõigiga ei tohi igal sammul nõustuda, see on nürimeelsete viis. Tahtmisest pole küll, pead ihkama, siis suudad. P mõistab, et pole oma hädade lõppu küllalt suure innuga tahtnud. Surm: Kui näeb teise inimese surma, siis tuleb see ka temale mõttesse. Tuleb püüelda niisuguse elu poole, milles inimene on vaimult nii suur, et lakkab olemast surelik. Surm on kõigist jubedustest esimene. Miski pole kindlam kui surm. Kui surmast kuuldes võpatad, tardud, siis oled asja üle tegelikult mõelnud. P ei mõista, et kui lõpp on üks ja sama, miks siis ei võiks elu ajal nautida ja olla õnnelik. Filosoofi puhul on lootust pöördumiseks, pidutseja on lootusetu juhtum. P küsib: miks pole talle kasu toonud surma üle mõtisklemine. Surma nähakse eemalt. Pole mõtet asju kokku ajada, et siis varanduse keskel surra. Suurele vaimule on omane, et kutsub mõistuse meelte juurest ära ja juhib oma mõtte tavateedelt kõrvale
annaabi.ee 
