raske prognoosida; (d) juhuslikud hinnasokid. 45. Fiskaalpoliitika paljud probleemid on tingitud viitaegadest. Seosta toodud probleemid erinevate viitaegadega. Tekkinud probleemid: a) aeg, mis kulub multiplikaatoriefekti ilmnemiseni; b) pikaik perioodi i di tarbimisfunktsioon t bi i f kt i on erinev i lühiajalisest lühi j li t tarbimisfunktsioonist; t bi i f kt i it c) äritsükkel on ebaregulaarne: d) administratiivne (abinõude väljatöötamine) viivitus; e) eelarvet koostatakse ainult ükskord aastas aastas. Viiteajad: (i) viitaeg, mis kulub probleemist arusaamisele; (ii) viitaeg probleemi tundmaõppimise ja nendest arusaamise (teadvustamise) vahel; (iii) viitaeg muudatustest teadvustamise ja muudatuste jõustumise vahel;
osa. Mõõtmisel kasutatakse järgmisi andmete allikaid: majandusteadlaste ja maksuametnike eksperthinnangud, audiitorfirmade ja pankade küsitlused, tööturu ja ajakasutuse uuringud, pere-eelarve analüüs, elektrienergia tarbimise mõõtmine. 49. Millised tegurid (ja kuidas) mõjutavad kogunõudluse väärtust? Eratarbimiskulutused C- sõltuvad eelkõige indiviidi tulude suurusest. Lihtsaima seose eratarbimiskulutuste ja tulude vahel esitas J. M. Keynes, kelle arusaam tarbimisfunktsioonist on jäänud tänini tarbimiskulutusi selgitavate teooriate põhialuseks. Keynes tõi esile seaduspära, et tarbimine tulude tõuste küll suureneb, kuid osa tulude kasvust suunatakse ka säästudeks. Investeerimiskulutused I- koosnevad peamiselt uute kapitalikaupade soetamise kulutustest, uusehitusest ning akumuleerunud kaubavarudest. Kogunõudluse kujunemisel on vaatluse all koguinvesteeringud. Valitsussektori kulutused G- valitsussektori kulutused sõltuvad ühelt poolt tema
poolt erinevatel hinnatasemetel osta soovitud kaupade ja teenuste koguväärtus. Sisuliselt on tegemist SKP-ga kulude (tarbimise) meetodil. Kogunõudluse elementideks on seega tarbimine (C), investeeringud (I), valitsuse kulutused (G) ja puhaseksport (NX =X-M). Eratarbimiskulutused (C) sõltuvad eelkõige indiviidide tulude suurusest. Lihtsaima seose eratarbimiskulutuste ja tulude vahel esitas J.M. Keynes, kelle arusaam tarbimisfunktsioonist on jäänud tänini tarbimiskulutusi selgitavate teooriate põhialuseks. Keynes tõi esile seaduspära, et tarbimine küll suureneb tulude tõustes, kuid osa tulude kasvust suunatakse ka säästudeks. Investeerimiskulutused (I) on teine oluline komponent kogunõudluse kujunemisel. Investeeringuid käsitletakse sageli autonoomsetena ehk sõltumatutena tegelikust tulutasemest. Investeeringud koosnevad peamiselt uute kapitalikaupade soetamise kulutustest, uusehitusest ning
kasvu. Kuid kuna tarbimine sõltub samuti SKP-st (võrrandis Yd kujul), siis suureneb ka tarbimine. Seega SKP suureneb lõppkokkuvõttes rohkem kui suurenesid investeeringud. Seda nimetamegi multiplikaatori- ehk võimendiefektiks. 2.2 Mudel graafiliselt Järgnevalt vaatame mudelit graafiliselt. Alustuseks näidatakse joonisel 6, kuidas riigis tehtavad kogukulutused määravad ära SKP taseme. Tarbimisfunktsioonist on teada, et tarbimine riigis sõltub sissetulekutest. Teatavasti lõpptoodete ja –teenuste väärtus on võrdne riigis teenitud kogutuludega ehk teisisõnu SKP väärtus väljendab ka majanduses tekkinud kogutulude väärtust. Ehk siis kodumajapidamistele tähendab töö sissetulekut, tootjatel aga toodangut. Kui on teada, et tarbimine sõltub otseselt inimeste sissetulekutest, järelikult sõltuvad tarbimiskulutused SKP tasemest.
annaabi.ee 
