jandusele kitsamas mõttes. Seda konkreetset materjali iseloomustavad tunnused on lühidalt järgmised. 1. Loodusteaduslik täpsus autori vahetute vaatluste edasiandmisel. 2. Loodusest saadud esteetilise elamuse kirjapanek kujundliku keele- kasutuse abil, ilukirjandusele omases stiilis. Eesti looduskirjandusele on Eesti looduskirjanduse lugu 239 Joonis 1. Teadus-, ilu- ja tarbekirjanduse koostoimel kujuneb looduskir- janduse tuumala. olemuslik ka rahvapärimuse rohke kasutamine kujutatavate liikide ja nähtuste iseloomustamisel. 3. Taotlus äratada lugejas huvi vahetu kokkupuute vastu Eesti looduse ja looduskaunite paikadega; lugeja juhtimine loodusesse teksti kaudu. Iga siin loetletud tunnus iseloomustab ühtlasi ka suuremaid teksti- tüüpe, vastavalt teadus-, ilu- ja tarbekirjandust. Looduskirjandus paik- neb nende lõikumisalas (joonis 1)
1684. a. avas Forselius Tartu Piiskopi mõisas rahvakoolmeistrite seminari, et maarahva jaoks köstreid ja koolmeistreid ette valmistada. Riigi poolt oli õpilastele värske leib. Seminaris kasutas Forselius uusi õppemeetodeid.Oma nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust. Kuni Forseliuseni õpetati lugemist kirikuraamatuist. Senine eestikeelne kirjasõna täitis kiriku tarbekirjanduse ülesandeid. "Kodu- ja kirikuraamatut" kasutasid köstrid, mõisa- ja perevanemad ettelugemiseks ning koduste palvetundide sisustamiseks. Kuid nimetatud jm. Kirikuraamatud ei vastanud kooliõpetuse eesmärkidele keeleliselt, metoodiliselt ega trükitehniliselt. Forseliuse pakutud uus õppeviis eeldas, et igal õppijal oleks oma isiklik ja kõigil ühesugune õpperaamat. Noor Forselius alustas kõigepealt aabitsa kirjutamisest, sest sellest sõltus lugemaõpetamise edukus.
vastureaktsioonina realismile ja naturalismile ja milles sümbolite abil vihjatakse maailmale, mis eksisteerib nähtava maailma taga ning mida me ei peagi lõpuni mõistma.) 19. sajandi teisel poolel olid prantsuse ooperilibretode (grand opéra ja opera comique´i) algselt uuenduslikud nõuded muutunud tardunud skeemideks, mille järgi valmistati järjest uusi libretosid, nii et võis rääkida “libretotööstusest”. Üldse oli lõhe kõrgkirjanduse ja tarbekirjanduse vahel Prantsusmaal tollal suurem kui mujal. Kõrgkirjandus: 19. sajandil tegutsesid luuletajad-sümbolistid Mallarmé, Verlaine jt. Debussy tundis neid isiklikult ja hindas kõrgelt, ta on loonud laule nende tekstidele. 2 Sõnateatris domineeris bulvariteater kergesisuliste ja skemaatiliste tükkidega. Selle kõrval
illustreerijate seast võis leida toonase eesti kunsti eredamaid tähti; kus sõna ,,lasteraamat" tähendas muuhulgas seda, et teos on kirjutatud selges ja õiges, haritud eesti keeles. Muutunud oludes tuli lasteraamatute autoritel ja kirjastajatel hakata võitlema vihast eluvõitlust koha eest päikese all. (Müürsepp 2005: 41). Lastekirjanduse vajalikkuses ei kahtle keegi, aga ometi on tal ühele kitsale grupile loodava tarbekirjanduse maine, mille paralleele võiks tõmmata kasvõi naistekirjandusega. Tegemist on marginaalse kirjandusega. Samas tunnustatakse lastekirjandust kui rahvusliku ilukirjanduse üht omanäolist osa, mida mujal maailmas pole juba ammu enam kombeks alaväärseks või teisejärguliseks pidada. Eestis aga käsitlevad kirjandusalased teatmeteosed ja monograafiad lastekirjandust lünklikult või ignoreerivad täielikult, nii aastal 2000 ilmunud ,,Eesti kirjanike leksikon" kui aastal
annaabi.ee 
