Hahk Tegi: Celiina Valdner. Välimus: Hahk on väikese hane suurune rohmakas raskepärase lennuga lind. Isalind on hundsulestikus valge kaela ja keha ülapoolega, kukal on roheline, põsed ja kõhualune mustad, rind kreemikas. Emalind, noored ja sulgimisjärgne isalind on tumepruunikollaseviirulise sulestikuga. Nokk ja jalad on hahal rohekad. Hahk kaalub keskmiselt 2,2 kilogrammi. Elupaik ja viis ning levik: Hahk on jaheda kliima lind ja on levinud Põhja Euraasias. Eestis leiab hahka eelkõige LääneEesti saartel ja teda leidub ka Põhja Eesti rannikualal. Sisemaale hahk ei tule. Ta pesitseb peaaegu eranditult väikestel meresaartel tavaliselt rannaroostikus Toitumine: Hahk toitub limustest, eriti tähtsal kohal on rannakarp, kelle levikust sõltub ka haha levik. Areng: Pojad kooruvad juba alates mai keskpaigast ja lennuvõimestuvad juulis augustis. Juunis lahkuvad isalinnud kaugetele meresaartele sulgima. Pesits...
Et oleks hea ujuda, on tal jalad keha tagaosas. Ujudes istub ta sügaval vee sees ja lendugi tõustes tuleb esmalt kaua mööda vett joosta, enne kui piisav kiirus õhkutõusmiseks käes on. Püttide perekonnas on ta suurim liik. Tuttpütt on väga laialt levinud lind: ta pesitseb nii Euroopas, Aasias ja Aafrikas kui ka isegi Austraalias. Eestiski on ta tavaline haudelind. Meie tuttpütt on rändlind, aga soojemates elupaikades võib ta olla ka paigalind. Eesti tuttpütid talvitavad tihtipeale Lõuna-Euroopas, kust saabuvad tagasi varakult, juba aprilli teisel poolel. Seega jõuavad tuttpütid pesapaikadesse just siis, kui jää lõpetab veekogudelt sulamist. Äralend on alles oktoobris, salkadena. Oma elupaigaks valib tuttpütt koha, kus teda võimalikult vähe häiritaks: näiteks pilliroo- või kaislatihniku. Nii on tal alati, kuhu hädaohu korral peitu pugeda. Üks tingimus on tal aga veel:
Et oleks hea ujuda, on tal jalad keha tagaosas. Ujudes istub ta sügaval vee sees ja lendugi tõustes tuleb esmalt kaua mööda vett joosta, enne kui piisav kiirus õhkutõusmiseks käes on. Püttide perekonnas on ta suurim liik. Tuttpütt on väga laialt levinud lind: ta pesitseb nii Euroopas, Aasias jaAafrikas kui ka isegi Austraalias. Eestiski on ta tavaline haudelind. Meie tuttpütt on rändlind, aga soojemates elupaikades võib ta olla ka paigalind. Eesti tuttpütid talvitavad tihtipeale Lõuna-Euroopas, kust saabuvad tagasi varakult, juba aprilli teisel poolel. Seega jõuavad tuttpütid pesapaikadesse just siis, kui jää lõpetab veekogudelt sulamist. Äralend on alles oktoobris, salkadena. Oma elupaigaks valib tuttpütt koha, kus teda võimalikult vähe häiritaks: näiteks pilliroo- või kaislatihniku. Nii on tal alati, kuhu hädaohu korral peitu pugeda.
Putukaid tarbib vähesel hulgal. Pessa muneb 4 kuni 6 muna. Haub 11 kuni 15 päeva. Lahkuvad pesast hiljemalt 13 päeva jooksul. Ei oska siis veel päris lennata. Pole looduskaitse all. Kuldnokk: Eestis on levinud üle kogu vabariigi. Arvukus on viimase 20 aasta jooksul tugevalt vähenenud. Praegu pesitseb meil 20 kuni 50 tuhat paari. Väldib paksu metsa ja laia avamaastikku. Eelistab segametsa, metsaservi ja puisniite. Pesitseb paaridena. On päevase eluviisiga. Eesti kuldnokad talvitavad peamiselt Hollandis ja Belgias. Üksikud talvituvad ka meil. Sööb nii loomset kui ka taimset toitu. Pesitsusajal on loomtoiduline. Pesa asetseb maapinnast kuni 15 m kõrgusel. Pesas 4 kuni 7 muna. Haudeperiood 13 kuni 15 päeva. Mõnikord pesitsevad suve jooksul kaks korda. Looduses eluiga 2 aastat, vangistuses elanud 20 aasta vanuseks. Toob kasu kahjurputukate hävitamisega. Suur osa kuldnokki hukkub varakevadel ebasoodsate ilmastikutingimuste tagajärjel. Pole looduskaitse all.
Laulab lagedamal paigal, kännutüükal, haohunnikul või kuuseoksal liikudes, aga laulu lõppedes peitub koheselt taas tihnikusse. Väga ettevaatlik ja kartlik lind, hädaohu korral tõstab kõva kädinat. Hoiab saba püsti. Lend on lühike ja maapinna lähedal. Ränne Areaali põhjaosas liigub talvel lõuna poole, lõuna- ja keskosas on paikne. Meile saabub kevadel märtsi lõpupoolel, harvem alles aprilli alguses, lahkub oktoobri teisel poolel või novembris. Üksikud talvitavad soojematel talvedel ka Eestis. Toitumine Peamiselt pisiämblikud ja väikesed väheliikuvad putukad: sagedamini lutikalised, mardikad, liblikaröövikud ja täid. Ka taimeseemned, sügisel marjad. Pesitsemine Polügaamne - isasel võib olla territooriumi eri piirkondades üheaegselt kuni kolm pesakonda.. Pesitsuspaikadele ilmub väga varakult, siis kui metsas pole veel lumevabu laike. Isased saabuvad varem ja hõivavad 3..
Harilik kärnkonn (pikkus kuni 15 cm) on Eesti suurimaid kahepaikseid. Ta on kõikjal tavaline. Konnade perekond on Eestis esindatud viie liigiga. Kõige tavalisem ja levinum on rohukonn (pikkus kuni 10 cm). Temaga väga sarnane on rabakonn (pikkus kuni 8 cm), tolle isasloom värvub kudemisajaks siniseks. Rohukonn talvitab vees, rabakonn kuival. Nn rohelised konnad – tiigikonn, veekonn ja järvekonn (elavad veekogudes ja nende lähiümbruses seltsingutena, nad tegutsevad päeval. Talvitavad vees. Järvekonn (pikkus kuni 15 cm) toodi 1925 Irboska lähedalt Raadi järve. 1950. aastateni leiti üksikuid isendeid Emajõe luhalt. Järgnevatel aastakümnetel ei kohatud järvekonni kordagi, kuid 1997 tuvastati see liik Tartus ning Tartu ongi jäänud Eestis selle liigi ainsaks leiukohaks. Tiigi- ja veekonna on mitmel pool Mandri-Eestis. Poola herpetoloogi Laszek Bergeri järgi (1967) ei olegi veekonn iseseisev liik, vaid sigimisvõimeline hübriid, kes kujunes välja tõenäoliselt
annaabi.ee 
