Väetamine Kasvuperioodil aitab muru välimus määrata väetamisvajadust. Toitainetepuuduses muru muutub hõredaks ja kamarasse tulevad samblad. Mida sagedamini muru niidetakse ja kastetakse, seda rohkem vajab muru väetist! Muru väetamisel on põhimõte-väeta sageli ja väikeste kogustes. Esimeseks väetuskorraks tuleks valida sellised väetised, mis sisaldavad nii nitraat- kui ammooniumlämmastikku kiiretoimivas vormis, et muru saaks paremini üle talvekahjustustest. Viimase parandamiseks tuleb valida hoopis kaaliumirikkaid väetisi Sambla tõrjeks on vanemas kirjanduses sageli soovitatud nn muruliiva. Tänapäeval ei ole enam mõeldav ise sellist segu kokku segada, pealegi on sambla tõrjeks effektiivsemaid vahendeid. Traditsiooniline muruliiv koosnes liivas, ammooniumsulfaadist ja raudvitriolist(raudsulfaat). Veel sambla tõrjeks soovtatud Kemira nn superfosfaat (0-19- 0),mis peale fosfori sisaldab veel väävlit ja kaltsiumi.
Iga kevad tuleks üle vaadata puude ja põõsaste vajadus lõikuse või kärpimise järele. Parim põõsaste lõikamise aeg on tavaliselt vegetatsiooniperioodi eel (märtsi lõpus ja aprilli alguses), sest siis paranevad haavad kiiresti. Samuti saab sel ajal raagus põõsastelt okste asetusest ja tihedusest ka parema ülevaate. Külmaõrnade põõsaste ja puude ning tugeva mahlajooksuga puude-põõsaste puhul tuleks oodata pungade puhkemiseni, sest alles siis saab õige ülevaate talvekahjustustest ning selleks ajaks on ka mahlajooks lõppenud. Varakevadine kärpimine ergutab taimi kasvatama rohkelt noori õitsvaid võrseid. Õitsemisjärgne harvendamine soodustab liikidel uute, järgmisel aastal õitsevate võrsete kasvu. Lõikamise juures on väga oluline omandada õiged lõikamisvõtted. Kirjuleheliste kontpuusortide üheaastasi oksi lõigatakse tagasi poole võrra, sest noorte võrsete lehed on värvikamad. Sama kehtib ka punase- ja kollaseleheliste kukerpuusortide kohta
Saagikas. Talvekindlus nõrgapoolne. Haiguskindlus keskmine. Aretatud Eestis ’Victoria’ (1. koor vigastatud, 2. puu murdunud) Vili Väga hea maitsega, magus. Suur, piklikovaalne, punakaskollane. Luuseeme lahtine Valmimisaeg Hiljavalmiv, septembri lõpus Tolmuandja Isetolmleja, kuid rist-tolmlemiseks on paremad sordid `Wilhelmine Späth` ja `Suhkruploom`, vähem `Edinburgh` Märkused Taastub talvekahjustustest hästi. Et oksad ei murduks, tuleb suure saagi korral vilju harvenda. Pärit Inglismaalt ’Oullinsi renklood’ (mõlemal koor vigastatud) Keskvalmiv Vili suur, ümar, rohekas- kuni valkjaskollane, nõrga vahakirmega Viljaliha on rohekaskollane, tihe, meeldiva magusa maitsega. Luuseeme lahtine või poollahtine. Puu tugeva kasvuga. Talvekindlus keskmine. Sobib tolmuandjaks ’Liivi kollasele’ Aretas M. Filliand Coligny’s Preantsusmaal. Esimesed andmed pärinevad 1866
haljaspistikutega ja pistokstega. Liigid ja sordid leiavad väga laialdast kasutamist haljastuses, kuna ei ole mullastiku suhtes eriti nõudlikud ning nende hulgast on valida taimi nii vertikaalhaljastuseks kui hekitaimedeks ja ka marjakultuuriks. Tänu võimsale juurekavale taluvad puude juurekonkurentsi hästi, samuti põuda ja linnatingimusi. Palju liike on külmakindlad meie oludes, väänduvad liigid õrnemad, kuid taastuvad talvekahjustustest üsna hästi. Enim kahju teeb väänduvate liikide juurestikule külm, lumeta talv, külmakahjustuste vähendamisele aitab kaasa maapinna multsimine. [9] 2.2.2. Perekond lumimari (Symphoricarpos) Perekonda kuulub kokku 18 (15) liiki, neist 17 (14) liiki Põhja- ja Kesk-Ameerikast ning 1 liik Hiinast (S. sinensis). Perekonnanimetus tuleneb sellest, et lumimarjade viljad kasvavad tihti kobarates koos kreeka keeles symphoros 'ühinenud' ja karpos
Paljundatakse seemnetega, haljaspistikutega ja pistokstega. Liigid ja sordid leiavad väga laialdast kasutamist haljastuses, kuna ei ole mullastiku suhtes eriti nõudlikud ning nende hulgast on valida taimi nii vertikaalhaljastuseks kui hekitaimedeks ja ka marjakultuuriks. Tänu võimsale juurekavale taluvad puude juurekonkurentsi hästi, samuti põuda ja linnatingimusi. Palju liike on külmakindlad meie oludes, väänduvad liigid õrnemad, kuid taastuvad talvekahjustustest üsna hästi. Enim kahju teeb väänduvate liikide juurestikule külm, lumeta talv, külmakahjustuste vähendamisele aitab kaasa maapinna multsimine. Sinine kuslapuu (Lonicera caerulea L.) [tsärúlea] 1 (1,5) m kõrgune püstine kodumaine tugevate võrsetega põõsas kasvab Põhja-Euroopast idasuunas kuni Kaug-Idani, lõunasuunas Kesk-Euroopani, kasvades lubjarikastel ja valgusküllasematel kasvukohtadel, hõredate puistute alusmetsarindes jne. Meil esineb enamasti
Paljundatakse seemnetega, haljaspistikutega ja pistokstega. Liigid ja sordid leiavad väga laialdast kasutamist haljastuses, kuna ei ole mullastiku suhtes eriti nõudlikud ning nende hulgast on valida taimi nii vertikaalhaljastuseks kui hekitaimedeks ja ka marjakultuuriks. Tänu võimsale juurekavale taluvad puude juurekonkurentsi hästi, samuti põuda ja linnatingimusi. Palju liike on külmakindlad meie oludes, väänduvad liigid õrnemad, kuid taastuvad talvekahjustustest üsna hästi. Enim kahju teeb väänduvate liikide juurestikule külm, lumeta talv, külmakahjustuste vähendamisele aitab kaasa maapinna multsimine. Sinine kuslapuu (Lonicera caerulea L.) 1 (1,5) m kõrgune püstine kodumaine tugevate võrsetega põõsas kasvab Põhja-Euroopast idasuunas kuni Kaug-Idani, lõunasuunas Kesk-Euroopani, kasvades lubjarikastel ja valgusküllasematel kasvukohtadel, hõredate puistute alusmetsarindes jne
annaabi.ee 
