(maakonnakohtusse). Vallakohus oli valla maa-alal toimiv talurahvaasutus, mille koosseisu valisid talupojad endi hulgast. Vallakohtusse koondusid kõik valla talupoegadesse puutuvad õiguslikud, politseilised ja halduslikud funktsioonid. 18.sajandi keskpaiku asutasid mõned mõisnikud talupoegadest koosneva kohtu, mille nimetasid vallakohtuks. Samad nimetused säilisid ka 19.sajandi alguses väljaantud esimestes talurahvaseadustes ja -regulatiivides, millega pandi alus talurahvakohtutele. Talupoegade esimese omavalitsusliku organina püsis vallakohus ca 200 aastat, vaatamata aja jooksul toimunud muudatustele. Sellise pikaajalisuse tingis valla mõiste arusaadavus igale talupojale ja põline ettekujutus kohtust kui ametiasutusest üldse. 19.sajandi alguses moodustatud kihelkonnakohus oli Eesti- ja Liivimaal talurahvakohus, mis kutsuti ellu mõisnike vastu sihitud kaebuste lahendamiseks. (2) Talurahva elamud
selleks pöörati suuremat tähelepanu maaparandustele, kolmeväljasüsteemile, hakati kasvatama uusi põllukultuure. Viinatootmise oluliseks tooraineks sai kartul, 1840. sai see ka toidulauale. Mõisnikud mõistsid ka, et vana süsteem ei kanna enam vilja, seepärast hakati talupoegadele rohkem vabadust andma, alustati agraarümberkorralduste lõpetamist ja juurutati ka raharenti. 19. sajandi keskel talurahvaseadustes hakati eristama talude ja mõisate maad kruntiajamine. See võimaldas mõisnikel talusid rentida ja müüa kellele tahes. Seega oli seal tegemist kasumajandusega, kus lugesid juba turusuhted, raha olemasolu, pakkumise ja nõudmise vahekord. Hakati talusid ka päriseks müüma, 1850-ndatel Lõuna-Eestis, 60-70-ndatel Põhja-Eestis ja 20. sajandi alguses Saaremaal. Talupojad said raha talu pärisostmiseks linakasvatusest. Talude
saj. keskpaiku. Uued talurahvaseadused. Talurahvaliikumine 19. saj. teise poole algul. 1860. aastate reformid Talupojal puudus huvi talumaade viljakuse tõstmiseks, olid rendilepingud ju jne... Tekkinud probleemid hakkasid ka rüütelkondi mõjutama ja need said neie suht kiiresti selgeks, miks asi nii on. Jõuti siis välja uute talurahvaseadusteni balti kubermangus. 2 olulisemat momenti on keskvõimu survestus ja muutused liivimaa kubermangus. Vene keskvalitsuse roll uutes talurahvaseadustes- vene keskvõim moodustas 19 saj keskel mitmeid erinevaid komisjone, tedustasid väga hästi seda probleemi endale, tegeleti nii sise kui ka väliskubermangudes sellega. Balti kubermangudes viidi kroonu ehk riigimõisates- läbi viidi reform, mis puudutas kroonumõistate talupoegi Liivimaal ja Saaremaal (seal oli palju rohkem kroonumõisaid kui Eestimaal). 1841.aastal anti välja seadus riigi varanduse valitsemise ümberkorraldamise kohta- talurahvaseisukohast vaadatun aoli ouline et
märksõnade register kiiresti leida vajaliku paragrahvi ja seadusesätte. Näiteks pandiõiguse kohta võib vastavad paragrahvid leida (paragrahvid 1335-1612) lisaks sisuregistrile ka alfabeetilise märksõnade registri abil, kusjuures on vaja tunda vene- ja saksakeelset juriidilist terminoloogiat. Balti Eraseadus on oma olemuselt kõige partikularistlikum, kasuistlikum ja ebaühtlasem koodeks. Õigusnormid talurahva kohta puuduvad selles koodeksis üldse, need on talurahvaseadustes. BES kehtis Eesti Vabariigis 1918-1940. 2.2. Kodifitseerimine 19. saj. lõpul ja 20. saj. algul 1855.a. suri Nikolai I ja troonile sai ta poeg Aleksander II (1855-1881), kes asus ühiskonda reformima, uskudes, et "parem kaotada pärisorjus ülalt kui oodata, et seda hakataks kaotama altpoolt ilma meie osavõtuta. · 1861.a. tsaari manifestiga pärisorjus kaotati. Ligikaudu 23 miljonile talupojale anti isiklik vabadus. Samas säilis mõisnike maaomand
annaabi.ee 
