mis võimaldas jälgida asustuse püsivust ning pakuvad täiendavat lisa eestlaste suguvõsade uurimisel. Vakuraamat- selles peeti arvestust koormise üle. Koormise suurus sõltus nii talu kui ka tööjõulise talupere suurusest. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaade järgi. G. B. Forselius- ta korraldas õpetajate seminari Tartu lähedal. Seminari õpilasteks olid enamasti Tartumaalt pärit talupoisid. Ta suutis talupoegadele paari kuuga lugemise selgeks õpetada ja lisaks usuõpetusele ja kirikulauludele õpetati ka rehkendamist, saksa keelt ja raamatuköitmist. Ülikooli rajamine- Sõdadest laastatud maal oli puudus riigiametnikest, pastoritest, arstidest, kodu- ja gümnaasiumiõpetajates. Tartu valiti ülikooli asukohaks eelkõige linna hea koha pärast. Ülikooli asutamise peamise töö tegi ära J. Skytte, ta oli Liivimaa kindralkuberner ja ta oli rootsi üks haritumaid inimesi
Forselius oli veendumusel, et rahvale pidi õpetatama lugemist, katekismust, laulmist, edasijõudnutele ka kirjutamist ja arvutamist. Rahvakoolidele tuli muretseda ka lauluraamatud. Forselius, otsutanud rahvast õpetada, rajas Rootsi kuningavõimu toetusel Tartu lähedale Piiskopi mõisa seminari, kus ta hakkas õpetama tulevasi koolmeistreid. Seminar avati 1684. aastal. Seminar kujunes eestikeelsete maaharitlaste esimeseks taimelavaks. Lõuna-Eestist tulid kokku kõige andekamad talupoisid, kes tõid kaasa eri kihelkondade sõnavara ja murraku. Nõnda olid seminar ka murrete lähendamise ja ühtse kirjakeele ettevalmistmise kohaks. 1686. aastal lõpetas esimene lend koolmeistreid, kes hakkasid oma koolides samuti uute õpperaamatute järgi õpetama. Samal aastal läks Forselius oma kahe õpilasega Rootsi, et tõestada Eesti maarahva õppimisvõimelisust, mida ta ka suutis teha. Tänu sellele saadi toetust koolimajade ehitamiseks Harju-Madise ja Risti kiriku juurde
peksa, oimetu – sai andeks patud, 2min 2 meest tappis, Cadizis laeva sõjaline kapten. Sai aru vigadest ja võttis mõõduka hinnaga kajuti laevas + otsis endale kaaslase – Martin. Terviserike reisiväsimusest – võttis tõsise pöörde, preestrid tahtsid matuste pabereid ajada juba, tervenes. • Härra Thunder-ten-tronckhi – parun, loss, Vestfaal(Saksamaa),kuul pähe • Talupoisid – koerapoisid + külavikaar ülema hoovivaimulikud • Paruniproua – 350naela raske, raiuti tükkideks • Candide isa – aus härrasmees, aga ainult 71 põlve aadlik • Cunegonde – 17A, paruniproua tütar, jumekas, lopsakas, väga ilus, minestas -> kõrvakiil, tapeti ära bulgaari sõduri poolt + vägistati, noahoop vasakus küljes, 72 põlve kuulsat suguvõsa, oli Konstantinoopolis, koledaks läinud – ära põlenud, talumaja - koogiküpsetaja
piiblit lugema. Andmeid esimeste talurahvakoolide kohta on olemas juba 17. sajandi keskpaigast, kuid nende tegevus jäi enamasti juhuslikuks ja lühiajaliseks. Suuremaks probleemiks kujunes soblike koolmeistrite leidmine. Probleemi lahendamiseks rajati Tartu lähedale Piiskopmõisasse 1684. aastal õpetajate seminar, mille praktilist tööd korraldas Bengt Gottfried Forselius. Sealseteks õpilasteks olid enamjaolt Tartumaa päritolu talupoisid. Lugemine õpiti selgeks kolme kuuga. 1687. aastal võttis Liivimaa maapäev võimude nõudel vast otsuse rajada mõisnike kulul igasse kihelkonda talurahvakool ning seada ametisse koolmeister. Rootsi aja lõpuks oli Lõuna-Eesti rahvakoolidega kaetud ning lugemisoskus tähelepandavalt kõrge. Mujal oli koole vähem. Talupoegadele muidugi see meeldis, see võimaldas kaugemate sugulastega ühendust pidada.
mismoodi nad oma koduküla lapsi lugema ja laulma õpetavad. Forseliuse kasvatus- õppetööd kergendas asjaolu, et seminaristid tulid taluperedest, kus tolle aja kasvatus rajanes vanemate rangel autoriteedil, valitses kindel kodukord, rahulik elurütm ning tööjaotus nooremate ja vanemate vahel. Seminar kujunes eestikeelsete maaharitlaste esimeseks taimelavaks. Lõuna-Eestist tulid kokku kõige andekamad talupoisid, kes tõid kaasa eri kihlkondade sõnavara ja murraku. Tartu- ja Võrumaa põhjapoolsemates kihelkondades oli tarvitusel Tallinna murre, lõuna pool Tartu-Võru murre. Forselius ise rääkis põhjaeesti keeles. Seega oli seminar teatud viisil ka keelemurrete lähendamise ja hilsema ühise kirjakeele ettevalmistamise kohaks. Oletatavasti kuulus tõlkimine ja emakeelsete värsside kirjutamine peamiselt küll andekamate õpilaste õppetegevusse
«Antvärgid» tulid ka vahel jõuka perenaise toitu maitsema ja sealt seda või teist kinki kaasa võtma, vaatasid aga siiski «vabadele talupoegadele» üleõla ega kutsunud neid iialgi enda juurde võõraks. Priidu ja Mai olid sellest ammugi aru saanud ja ei läinud omalt poolt kedagi taga otsima. Maiel oli noorte meeste seas palju kummardajaid, aga saksa noorsandid liputasid ainult tema ilusa näo ees saba ja talupoisid roomasid tema vabaduse ja rikkuse ees kui ussikesed. Sepp Villu üksi armastas teda kui omasugust inimest ja kena, tarka tüdrukut. Kas Maieke seda nägi või mitte, on teadmata; teada on nii palju, et Mai iga kord, kui sepp Risti talusse võõraks tuli, oma ema meelest üleliia elavaks ja vahel koguni vallatuks läks . . . Priidu silmis oli sepp kõige mõnusam mees tema poolt tuntud maailmas; ta aeles päevade kaupa sepapajas pingi peal
annaabi.ee 
