Eestlaste osatähtsuse kasv kohalike asjade otsustamisel(vallaseadus 1866) Üheks rahvusliku liikumise eelduseks võib nimetada võimalust osta talud päriseks. Selline talude päriseks ostmine leidis aset massiliselt. Kõik tahtsid ju omale isikliku maad, mida harida. Talupojad ostsid oma maad välja ning maksid nende eest pikaajalise maksuga. Tihti ei läinud aga õnneks ja laenu ei suudetudki tagasi maksta. Need maad, mis jäid välja ostmata, anti rendile. Aja pikku sai taluperemeestest peamine majanduslik ja sotsiaalselt aktiivne jõud. Enne talude päriseks ostmist vabastati vallakogukonnad mõisnike järelkoste alt ja neil oli võimalus ise kaasa rääkida ühiskondlikes, majanduslikes ja kohalikes küsimustes. Talupojad hakkasin ennast tähtsamatena tundma. Nad tundsid, et on isegi balti-sakslastega võrdsed. See andis aga kogu asjale hoogu juurde. Rahvuslikus liikumises mängis väga suurt osa eesti seltsid. Neid hakati saksa seltside eeskujul looma üle maa
Vastupanu ja repressioonid ENSV liidus Relvastatud vastupanuliikumine Aastatel 1944-53 oli vastupanu peamiseks vormiks otsene relvavõitlus- Metsavendlus . ( tavaliselt oli metsavendade salgad 5-10 liikmelised, üksikutes suuremates oli ka 50-60 meest. Seal oli inimesi erinevatest ühiskonnakihtidest : kaadriohvitseridest ja jõukatest taluperemeestest kehviktalupoegadeni) Sellel ajal oodati ja loodeti ,et Lääneriigid aitavad taastada Eesti iseseisvust ning pidurdavad NSV liidu ekspansiooni Ida-Euroopas. Sõja lõpuaastal ja pärast seda jäid või läksid metsa rohkesti Saksa sõjaväes teeninud mehi, Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud mehi, Punaarmee mobilisatsioonidest kõrvalehoidjaid ja lihtsalt Nõukogude võimu eest pakku läinud inimesed. Erinevatel aegadel võis
strateegilistest piirialadest. 1945. aastal jagunes Eesti NSV 10 maakonnaks ja 236 vallaks. Lisaks loodi valdades võimuorganitena külanõukogud. 1950 viidi läbu rajoniseerimine, mille käigus maakonnad kaotati, moodustati 39 maarajooni. Relvastatud vastupanuliikumine. Aastatel 1944-1953 oli vastupanu keskmes metsavendlus. Samal ajal loodeti, et Lääneriigid soovivad taastada Eesti iseseisvust. Metsavendade hulgas oli erinevate ühiskonnakihtide esindajaid: kaadriohvitseridest ja jõukatest taluperemeestest kehviktalupoegadeni. Kohalikud elanikud varustasid metsavendi toiduga, andsid vajadusel peavarju ja jagasid informatsiooni. Metsavennad ründasid julgeolekuüksusi ja hävituspataljone, tapeti nõukogude aktiviste maal, pandi toime röövimisi. See suurendas maal hirmuõhkkonda. Nõukogude võim kasutas metsavendade vastu võitlemiseks sõjaväe regulaarüksusi ja julgeoleku väeosu ning kohalikke nõukogude aktiviste. Metsavendade vastupanu nõrgendas 1949 toime pandud küüditamine.
· maata, iseseisva majapidamiseta ja püsiva elukohata vabadikud; · vabadikud, kes elasid pikemat aega mõnes adratalus, saades sealt ajutiseks kasutamiseks ka tüki maad; · iseseisva pärandatava vabadikukoha pidajad, kes maksid viljakümnist ja kandsid muid maa kasutamisest tulenevaid kohustusi. Vabadikega olid seotud sulased ja teenijatüdrukud. Üks ja sama talupoeg võis olla kord vabadik, kord sulane (või teenija). Sulased ja teenijatüdrukud sõltusid tööandjatest- taluperemeestest. Enne teenistusaja lõppu lahkunud teenija või sulane kaotas kogu palga. Kasutati ka võõrast päritolu orje. Keskajal tunti orje träälide nime all. Träälid moodustusid sõjavangidest või võlaorjusesse langenud isikutest. 5. Suuremad linnad 14.-16. sajandil, käsitööndus ja kaubandus (s.h. nn. sõbrakaubandus) linnades. Enne Jüriöö ülestõusu oli Eestis 8 linna (või 9, kui eraldi linnadeks arvata Uus- ja Vana-Pärnu): Tallinn, Paide, Rakvere, Narva,
annaabi.ee 
