täiuslikumaks muuta seda kõike aga tulevikus. Mis saab siis, kui tulevik ongi käes? Ma olen maast madalast peale jumaldanud hobuseid omanud nende sarnaseid pehmeid mänguloomi, vaadanud neist filme, kogunud neist kleepse. Minu tulihingeline armastus hobuste vastu ei ole lakanud ka nüüd, olles juba 17-aastane. Oma ideealpildis oleks minust kolmeteist aasta pärast, olles 30, saanud profesionaalne ratsutaja ja ehk omaksin ka ise mõnda hobust ja väiksemat talligi. Elades infoühiskonnas, kus imedest enam rääkida ei saagi, ei peagi see väike kujutelm vaid unistuseks jääma. Kõik on minu enda teha. Kui nüüd mõelda pere- ja koduelule, siis otse loomulikult tahaksin ma endale kõige rahakamat meest, kõige suuremat maja, kõige ilusamat autot ja armsaid lapsi. Siin tekib aga väike lahkheli, sest üks asi on see, mida ma tahaksin kõnealusel ajal näha, teine aga see, mis selleks ajaks reaalselt olemas võiks olla
energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel. Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmisja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest. Tähtsaim eesti hobuse võimetes on aga see, et ta saab väga hästi hakkama ilma jõusöödata ega vaja lumest lumeni õieti talligi. Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8% kõrvid, 15,3% raudjad ja punased, 11,1% mustad, 20,5% hallid, 10% kollased, 11,6% võigud, 5,3% hiirjad ja 0,5% albiinod. Aborigeense tunnusena on eesti hobusel tume vööt seljal ja laudjal. 8% 5
kehakaalust rohkem. Vapsikas võitis kindlalt esikoha. Omasemad kui maksimaalse veojõu katsed on eesti hobusele vastupidavust nõudvad pingutused. Sõiduhobusena ja pikamaaveol 7 äratas ta vaimustust ka saksa parunite hulgas. Tähtsaim eesti hobuse võime on aga see, et ta suudab seda kõike ilma hoolitsuseta, saab väga hästi hakkama ilma jõusöödata, ei vaja vähemalt lumest lumeni õieti talligi. Välimuselt köidab eesti hobune kõigepealt oma näoilmega, mis sarnaneb natuke araabia hobuse omaga. Ka pea kujus on otsitud sarnasust araabia hobusega, kuigi eesti hobusel on küll kuiv, liigse lihata pea, ei ole see sugugi väike. Luud, eriti lõualuud on õige tugevad. Profiil pole tavaliselt nõgus, vaid pigem sirge. Laup on lai, kõrvad lühikesed. Kael on lühike ja lihaseline, turi madal, rinnakorv lai ja sügav, selg sirge, küllalt sageli ka nõgus. Väga
Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste osavõtmatu ükskõiksuse vahel. Eesti hobune on hästi kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega ning paistab silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest. Tähtsaim eesti hobuse võimetes on aga see, et ta saab väga hästi hakkama ilma jõusöödata, ei vaja vähemalt lumest lumeni õieti talligi. Tänapäeval on eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste ratsahobusena ja pere- ning turismihobusena. (Lisa 3) [4] 1.3. Eesti hobune kui pool-loodusliku koosluse säilitaja Eesti maastikupildis on läbi sajandite olnud laialt levinud pool-looduslikud kooslused ehk pärandkooslused - puisniidud, loopealsed, rannaniidud, lammi-, aru- ja soostunud niidud ning puiskarjamaad
annaabi.ee 
