Komponent pikaajaliste karjamaade seemnesegus rohukamara tihendamiseks ja tugevdamiseks. Mullastik: Eelistab parasniiskeid kergema lõimisega muldasid. Sobivad ka liigniisked, lühiajaliselt üleujutatavad mineraalmullad ja põuakartlikud, vähesema toitainete sisalduse, puuduliku õhustatuse ning happelise reaktsiooniga mullad. Turvasmuldadel suurendab rohukamara tallamiskindlust. Puhaskülvis 16, segukülvis 2-5 kg/ha, murule 8 grammi Külvisenorm: ruutmeetrile. Külviaeg: Juuli lõpuni Valge, roosa ja punane ristik, lutsern, põldtimut, harilik Kaasliigid: aruhein, kerahein, aas-rebasesaba, karjamaa-raihein, aasnurmikas. Niidul nõrga, karjamaal keskmise saagivõimega. Rohke Saagikus: võrsumise tõttu kujuneb väga tihe ja tugev rohukamar, mis
Pikaajalisel karjatamisel väheneb nende liikide osatähtsus, keda loomad toiduks eelistavad. Soovitatav on karjatada eri koduloomi üheskoos või vaheldumisi. See annab rohukamarale ühtlasema koormuse, võimaldab kasutada sööta ratsionaalsemalt ning ühtlasi säilib looduse mitmekesisus. Karjatamise mõjul muutub ala kindlasti mosaiiksemaks, sageli ka mätlikumaks. Sobiva karjatamiskoormuse valikul tuleb arvestada kooslusetüüpi, mulla iseloomu, saagikust ja tallamiskindlust, karilooma liiki, tõugu, iga ja energiavajadust, karjatamise aega ning kestust ja ilmastikku. Karjatamiskoormus tuleks hoida pigem mõõdukas kui väga väike või suur. Vähese koormuse puhul jääb osa taimi söömata ning need hakkavad domineerima. Optimaalsest suurema koormuse puhul on väljaheidete kogumid, trambitud kogumiskohad ja teerajad liiga ulatuslikud ärasöödud taimede taastumine aeglane või puudulik. Mõlemal juhul liigirikkus kahaneb. Sobivaks peetakse, kui vähemalt pool
puhvertsoonides paiknevates spetsiaalsetes ettevalmistatud kohtades. Uuringute tulemused on näidanud, et üldiselt niiskemad alad on koormusele vastuvõtlikumad (Cole 1984, Roosaluste 1988) ja võivad taastuda halvemini (Roosaluste, 1988) või vastupidiselt just kiiremini (Cole 1984). Tiheda võra all kasvavad varjutaluvad liigid on kohanenud kõrgema niiskustasemega ja tavaliselt nende kasvuvormid on tallamise suhtes tundlikumad (Cole 1984). Taimede tallamiskindlust mõjutab ka ilmastik (Cole 1984, Roosaluste 1988). Taastumine pärast esimest aastat on nõrk, teise aasta möödudes taastumise määr küll kasvab, kuid katse-eelset taimestiku katvust ala lähiaastatel ei saavuta. Uuringute tulemused on näidanud, et soo kuivemas osas on soovituslik tallamiskoormus kuni 50 külastust vegetatsiooniperioodi jooksul. Niiskemas osas on lubatav 40 külastust vegetatsiooniperioodi jooksul (Roosaluste 1988).
1.1.2. Kasvupinnase orgaaniline osa Erinevates kasvupinnastes leiduva orgaanilise materjali maht, koostis ja omadused võivad varieeruda väga laiades piirides. Lisaks sellele, et orgaaniline osa mõjutab pinnase bioloogilisi omadusi, mõjutab ta tugevasti ka tema füüsikalisi ja keemilisi omadusi. Mõju iseloom oleneb orgaanilise aine omadustest. Nii näiteks suurendab pinnasesse lisatud vähelagunenud turvas küll pinnase poorsust, kuid vähendab tema kandvust ja tallamiskindlust. Hästi lagunenud turvas aga suurendab pinnase veehoidevõimet, halvendamata seejuures oluliselt tema kandvust. Põhilisteks orgaanilist päritolu materjalideks on kasvupinnaste tootmisel erinevad turbad ja kompostid. Orgaanilist osa iseloomustatakse põhjalikumalt punktides 3 ja 5.3. 1.2. Kasvupinnase ruumiline ehitus ning sellest tulenevad taimekasvatuslikud karakteristikud
annaabi.ee 
