eriliste võimete või sidemete abil mõjutada maailma ja seda kontrollivaid jõude. Nad tegelevad nõidumisega. Ennustamine Ennustamine on tulevikku ettevaatamise praktika, mille puhul kasutatakse nii loomulikke kui ka üleloomulikeiks peetavaid vahendeid. Ennustamise olemus Ennustamine on vaimne tegevus See on suhteliselt arenenud sotsiaal- kultuuriline kompleks See on midagi vahemiku taolist isikutevahelise kogemusel põhinev tõepärane menetlus (talitusviis) Mida või keda püüti ennustada? Ennustada püüti eelseisva sõjaretke või mõne muu ettevõtmise tulemust Ühtlasi mõjutada ohvritoomise või nõidumise läbi Ennustati ilmastiku ja loodusnähtuste järgi, lindude ja loomade käitumise järgi, erinevate organite järgi Ennustamise meetodid Belomantia (ennustamine noolte lennu järgi) Güromantia (vurri abil ennustamine) Kristallomantia (kristall- või klaaskuuli pealt ennustamine)
utendi – kasutatamise õigus..omandiõiguse peamised elemendid 2. culpa in custodiendo – hooletus järelevalve teostamisel, culpa in eligendo - hooletus abiliste valimisel, 3. culpa in faciendo – isiku süü tegude sooritamises, culpa in non faciendo – isiku süü millegi tegemata jätmises (hooletus) 4. Iter est ius eundi per fundum alienum – teekond on minemise õigus võõrale maale? Per = läbi minemise õigus läbi võõra maa 5. modus agendi – talitusviis, tegutsemisviis; modus vivendi – elulaad, koosolemisviis 6. ratio decidendi – (olemasolevates kohtuotsustes sisalduv ja otsustaja jaoks kohustuslik juriidiline materjal) otsuse tegemise alus 8. ius accrescendi – õigus juurdekasvule, ius fruendi – tulu saamise õigus, ius vendendi – müügiõigus.. (pärandi jagamisel vabaks jäänud osa jagatakse kaaspärijate vahel proportsionaalselt. 9. animus possidendi – valdamise tahe, corpus possidendi - asja enda käes pidamine ,–
Kuidas keerukat kergesti taibata? Paljudel õppijatel on harjumuseks laiem teema või peatükk üksipulgi, alapunkthaaval endale selgeks teha ja meelde jätta. Kerge teema ja tuttava aine õppimisel on see talitusviis oma kohal; uue, keeruka ja vaevarikkalt omandatava materjali korral enamasti mitte. Kõike loetavat järjest mõista püüdes edeneb raske asja õppimine teosammul, huvi asja vastu raugeb aga masendavalt kiiresti. Kaotsimineva õpihuvi kannul tärkab meis üha suuremaid kahtlusi oma taibu ja keskendumisvõime suhtes. Miski ei kahanda usku oma võimetesse enam kui korduva ebaedu kogemine. Ei kulugi enam kaua aega ja kätte on jõudnud punkt, kus pea lihtsalt ei võta enam vastu
käitumise oskused. Suur osa kasvatusalastest nõuannetest puudutab viise, kuidas lapse soovimatut käitumist vähendada, kuidas tema vigu kõrvaldada, ning seda, kas soovimatu käitumise pärast tuleks karistada ja kuidas seda teha. Palju vähem on pööratud tähelepanu sellele, kuidas õpetada uusi. soovitud käitumismalle, ehkki just see on kasvatuse esmane eesmärk. Kasvatuse tähtsaim taotlus pole last millestki võõrutada, vaid julgustada teda midagi tegema. Niisugune talitusviis on õppepsühholoogia seisukohalt mõjusam ja annab paremaid tulemusi, kuid on ka lapse isiksuse, tema eneseusalduse ja tundekasvatuse seisukohalt hoopis edukam. Karistusele järgneb mõlemapoolne halb enesetunne, kiituse ja julgustuse abil eesmärgile jõudmine loob vanemaid ja last ühendava suhte, millest tunnevad rõõmu mõlemad osapooled. Lapsel on õige käitumismall, kuid ta ei talita selle järgi, ehkki on saanud õige ärriti. Kasvataja
11.4 Mitmene korrelatsioon Majandus- ja sotsiaalelu nähtused on komplekssed, kus kõik elemendid on vastastikku seotud. Selliste nähtuste uurimisel tuleb tihtipeale ette vajadus käsitleda korraga paljudest iseseisvatest nähtustest koosnevaid komplekse, mille kõik elemendid võivad olla vastastikku üksteisega seotud. Võimalik lähenemisviis taoliste nähtuste uurimisel on asendada nähtuste kompleksi uurimine temasse kuuluvate nähtusepaaride uurimisega. Selline talitusviis ei ole iga kord siiski õigustatud. Nähtuste kompleksi siseseosed pole nimelt alati paarisseosteks taandatavad. Sellistel puhkudel tuleb rakendada mitme muutuja ehk mitmese korrelatsiooni uurimismeetodeid. Mitmesest korrelatsioonist rääkides kerkib alati sõltumatute muutujate arvu kindlaks- määramise probleem. Tuleb tõdeda, et uurijal on selles osas võrdlemisi suur tegevusvabadus. Soovitusliku iseloomuga näpunäidetest tuleks siiski arvestada järgmist: