koorideks ehk duurideks koondatud akordkeeled. 3) Saate- ehk akordikannel - Koorideks ehk duurideks koondatud keeltega kannel. Levis Eestis 19. sajandi lõpul. Võimaldab mängida akordsaadet. kromaatiline kannel - Pillimeister Väino Maala poolt 1953. aastal konstrueeritud lõikuvate keeltega pilli keeled häälestatakse kromaatiliselt, mis võimaldab mängida kõigis helistikes. hiiu kannel ilmselt rootslastelt 13. 14. saj. Rootslased nimetasid pilli talharpaks. Eestlased nimetasid pilli hiiu ehk rootsi kandleks viiul Eesti linnadesse 17. saj. Maale 18. saj. 19. saj. Hakkas torupilli kõrvale tõrjuma. Vastu rinda mängimine võimaldas kaasa laulda. Moldpill - ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Oma lihtsuse tõttu levis maarahva seas ning kasutati koduste palvuste lauldude saatmiseks. Tihti nimetati ka laulupilliks või laulukandleks. Põispill pulma ja naljapill
Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. Hiiu-kannel Vanuselt järgmine keelpill on Eestis hiiu kannel. See jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel. Sellel ajal asusid Lääne-Eestisse ja saartele elama rootslased. Nad tõid endaga kaasa pilli, mida nad ise nimetavad talharpaks. "Tal" tähendab murdekeeles jõhv. Selle nime pillile annab keelematerjal - hiiu kandle keeled valmistati hobusesabajõhvidest. Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko. Vilepill Flöödi tüüpi puhkpillid on kõik erinevad vilepillid
Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko. Hiiu kannel jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel. Sellel ajal asusid Lääne-Eestisse ja saartele elama rootslased. Nad tõid endaga kaasa pilli, mida nad ise nimetavad talharpaks. "Tal" tähendab murdekeeles jõhv. Selle nime pillile annab keelematerjal - hiiu kandle keeled valmistati hobusesabajõhvidest. Tänapäeval levinuim nimetus "hiiu kannel" eksitab isegi topelt, kuna jätab mulje pilli seotusest Hiiumaaga. Tegelikult oli talharpatraditsioon ikkagi Vormsil, mida hüüti Hiiurootsi saareks, sest asus poolel teel Hiiumaale. Nimetus "hiiu kannel" ongi jäänud järgi vormist "hiiurootsi kannel". Hiiu kandle osad: · keeled · kõlakast · poogen
* Omaette kandletüübi moodustab kromaatiline kannel. Pillimeister Väino Maala poolt 1950. aastal konstrueeritud lõikuvate keeltega pillil asetsevad keeled kromaatiliselt ja see võimaldab sellel mängida igasugust muusikat. Vanuselt järgmine keelpill on Eestis hiiu kannel. See jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel. Sellel ajal asusid Lääne-Eestisse ja saartele elama rootslased. Nad tõid endaga kaasa pilli, mida nad ise nimetavad talharpaks. "Tal" tähendab murdekeeles jõhv. Selle nime pillile annab keelematerjal - hiiu kandle keeled valmistati hobusesabajõhvidest. Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko. Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil
annaabi.ee 
