Pole sarnast tööd varem näinud, kus on ainult soojad punakad toonid. Ringi vaadates nägin veel teoseid, mille peale oli kirjutatud pikemaid tekste. Nendeks olid näiteks 5 teost Käru mõisa sisekujundusest. Minule tundusid need pigem plaanid ning ei mõistnud, miks need just valiti selleks näituseks. Lähemalt vaadates olid need väga ilusad ning iga maali kõrvale oli kirjutatud täpsem kirjeldus, näiteks Salongi lae kohta oli selline kirjeldus – Lagi on dekoratiivne talalagi, mille talade ja liistude vahelised krohvipinnad on täiendatud joonornamendiga. Tänu sellele kirjeldusele sai parema kujutise autori mõttest ning see samuti täiendas kõrvalolevat joonistust. Lemmikuteks jäid näitusel arvatavasti ’’Marseilles vana sadam’’ ning 1962. aastal tehtud portree. Esimene on lemmik sellepärast, et nii huvitav oli vaadata, mida saab tavalise musta markeriga teha
tähtsusega. Antiiksete sammaskäikude eeskujul juurdus renessanssarhitektuuris kaaristu. Sakraalehitiste kõige iseloomulikumaks koostisosaks on kuppel. Kupliga olid kaetud kõik tsentraalehitised. Basilikaalse kiriku puhul paigutati kuppel kooriosa kohale Kuplid laoti tellistest (tihti kahe koorikuna, mis olid omavahel roietega ühendatud). Rõhtjõudude vastuvõtuks rakendati tõmbevööd, mida vaadeldi kui kunstilist detaili Kesklöövis talalagi, mida tihti kaunistati dekoratiivsete kassettidega Profaanarhitektuuri kõige levinumaks ehitiseks sai aga palazzo ehk linnaloss. Põhiplaanilt oli see ruudu- või ristkülikukujuline fassaadiga tänava poole suunatud hoone, mille keskosas moodustus sammaskäikudega (kaaristuga) ümbritsetud siseõu ( cortile). . Ruumikujundus. Renessanss, mille tolle aja kaasaegsed loomeinimesed nimetasid Taassünni stiiliks,
sisseandmiseks. Kaubaluugid olid reeglina ümar- või segmentkaarsed, ääristatud puhaste raidkividega ning seestpoolt luugiga suletavad. Mitmed sellised süsteemid on säilinud. Keskaegsete elamute vahelaed olid harilikult puidust talalaed, keldri ja kangialuste korral kasutati sageli ka silindervõviga katmist. Samasuguse konstruktsiooniga lagesid kasutati peale elamute veel kõikide muude hoonetüüpidegi juures. Talalagi oli ehitatud väikeste vahedega asetatud neljakandiliseks tahutud palkidest, mis toetusid külgseintel asuvatele müüritaladele, mis omakorda toetusid paest konsoolide ridadele. Suuremate kandeavade korral kasutati ruumi keskel olevat ematala (ematalasid), mida toetati raidkiviposti(de)ga. Keldri ja ülemise korruse talalaed kaeti reeglina paeplaatidega, pööningul (ülemisel lael) lisaks sellele veel paksu mullakihiga. See oli keskajal nii tule- kui ka pommikindel konstruktsioon
istekohad. Mõnikord ehitati altariosa ja pikihoone vahele põikhoone (põiklööv e. transept). Mis algul eendus pikiehitisest väga väha või ei eendunud üldse. Põiklööv oli pealöövist eraldatud suure kaarega, seda nimetati võidukaareks e. triumfikaareks. Lööve eraldasid enamasti korintose stiilis võrdlemisi tihedalt asetatud sambad, mis olid omavahel ühendatud kaartega või kaetud talastikuga. Lagi oli kas lihtne lahtine sariklagi või lame talalagi. Viimane võis olla kaetud maalingute või kassettidega. Külglöövid (idapoolsetel aladel ka kesklöövid) kaeti silindervõlviga, nende peale ehitati mõnikord teine, arkaadina kesklöövi avanev korrus (empoorid). Kirikute lääneküljele ehitati uskmatute ja patuste jaoks eeskoda e. narteks. Paljudel varakristlikel basiilikatel oli narteksi ees veel avar sammaskäikudega aatriumõu nn. "paradiisiõu", kuhu tänavalt pääses läbi värava. Varakristlike basiilikate fassaad oli lihtne,
annaabi.ee 
