teada. Mulla seest tuli välja ka panuseid sõrmus, noad, pannal ja mitu hõbemünti. Üheks huvitavaimaks leiuks nimetab Mäesalu siiski 16. sajandist pärit raamatukaane kaunistusi. «Ühe maakiriku kohta on see ääretult huvitav,» ütleb arheoloog. Lisaks leidudele tõid väljakaevamised selgust ka kiriku ajalukku. Võlvikandades kaevamisel selgus, et algselt oli Mihkli kirik ehitatud ilma võlvideta, lihtsalt nelja põhimüüri ja talalaega hoonena. Kohati paljastus ka kiriku siseseinte algset krohvipinda. Kiriku läänemüüri nurkadest leitud talaaugud näitavad, et tõenäoliselt oli seal välisrõdu. «See kõik võib olla tõendus, et muuhulgas oli kirik kasutusel ka kaitseehitisena,» ütleb Mäesalu. 6. Eesti Kunstiakadeemia krunt paljastab eeslinna kujunemise Tallinnas kunstiakadeemia krundil tänavu kuni novembri lõpuni toimuvad väljakaevamised on
tippu. Mõnikord ehitati suurematele kirikutele reliikviakastide jaoks poolkaares ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik. Romaani kirik on reeglina osa suurest tervikust, kloostrikavatisest. Kloostrihooned olid kavandatud sulushoonestusena, kirikuga olid nad ühendatud ristikäigu abil. Ristikäik kujutas endast võlv- või talalaega galeriitaolist ringteed, mis ümbritses kloostri nelinurkset sisehoovi ja avanes sellesse akende või kaartega. Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik. Saalkirik kujutab endast ühelöövilist apsiidiga lõppevat hoonet; kodakirik on mitmelööviline (2-3 löövi), erinevalt basiilikast on aga kodakiriku kõik löövid ühekõrgused ja kaetud
vestibüül too haarab peaaegu kolmandiku esimese korruse põrandapinnast. Tänapäeval võime seda ruumikust tajuda küll ainult osaliselt 19. sajandi teisel poolel on vestibüül eesmises osas külgedelt tublisti kitsamaks ehitatud, ka on välisukse ette lisatud väike tambur. Ruumi algset laiust tõestab näiteks läbi hilisemate vaheseinte ulatuv laekarniis. Vestibüülil on ruudukujulistest paetahvlitest põrand, eesmises osas on ta võlvitud, tagumises osas talalaega viimast toetavad keskelt kaks toskaana orderis puitsammast. Lai paraadtrepp viib teisele korrusele. Piduliku vestibüüli kõrval on enamus teisi alakorruse ruume olnud hoopis argisema ilmega. Üksnes kaks edelapoolset ruumi omavad profileeritud lae ja seinakarniise, samuti rokokooliku dekooriga uksi ning aknapalestikke. Kuna need ruumid olid järjepidevalt kasutusel elukorteritena, on enamik sealseid detaile säilinud rikkumatult näiteks on osadel ustel lisaks
linnades- Gentis, Antverpenis, Brüsselis- elas tol ajal 50 000- 100 000 elanikku. Nagu enne linnust, ümbritses nüüd ka linna linnamüür, et olla vaenlase eest paremini kaitstud. Linnakodanluse rikkus ja iseteadvus leiab väljenduse avalikes hoonetes raekodades, kohtumajades, tsunftide hoonetes jne. Gooti elamu näiteks võib tuua Põhja- Euroopa Hansa Liidu linnade nn diele-dornse tüüpi elamuid. Selle struktuuri määrasid kaks ruumi 1. diele(alam saksa k eeskoda), Kõrge talalaega ja kütmata kivipõrandaga ruum, mille seesmises nurgas asus mantelkorsten- leealune, kus valmistati süüa , ja 2. dornse (alamsaksa k tuba), diele hoone pikiteljel järgnev, kogu pere kasutada ruum, mis oli õhkküttega köetav keldrist hüpokausti kaudu. Elamu interjöör oli veel keskaja lõpus üsna kasin : põrand oli kivi või kahhelplaatidest, mida mõni jõukam kattis vaibaga, seinad olid krohvitud, mõnikord kaetud puupaneeli või kangastega, et vähegi
Ka arhivoldid ja palestiku sambad võivad olla kaetud dekoratiivse reljeefiga. Läänefassaadil peaportaali kohal, mõnikord ka põiklöövi uste kohal on ehisraamistikuga roosaken (eriti iseloomulik gootikale). Teised aknad on väikesed, kitsad, ümarkaarelised( võivad olla ka kaheosalised). Romaani kirik on reeglina osa suurest tervikust, kloostrikavatisest. Kloostrihooned olid kavandatud sulushoonestusena, kirikuga olid nad ühendatud ristikäigu abil. Ristikäik kujutas endast võlv- või talalaega galeriitaolist ringteed, mis ümbritses kloostri nelinurkset sisehoovi ja avanes sellesse akende või kaartega. Romaani aegsest profaanarhitektuurist on vähe säilinud. Suurem osa elumaju oli puust. Küll aga arenes sel perioodil välja kivilinnus. Romaani stiilile on ehk kõige iseloomulikum 10.sajandil Prantsusmaa aladel välja kujunenud tornlinnus, mida Prantsusmaal nimetati donjon, Saksamaal bergfried. Tornlinnused olid kas ümmarguse, neli- või hulknurkse
annaabi.ee 
