Merikilpkonnade vanus võib olla ka terve sajand. http://en.wikipedia.org/wiki/Marine_turtles http://www.turtles.org/threats.htm TOITUMINE Merikilpkonnad olenevalt liigist võivad olla karnivoorid, herbivoorid kui ka omnivoorid. Nende lõuad on vastavalt kohanenud dieediga. Söögi valik võib oleneda ka isendi vanusest. Näiteks roheline merikilpkonn nooremas eas toitub peamiselt lihast, kuid raugaeas vahetub ta ümber taimtoidule. Muuhulgas on kilpkonna toiduks käsnad, erinevad molluskid, millimallikad, vetikaid, erinevad veetaimed, merikarbid, tõrikodalised, koorikloomad, vähilaadsed, hüdraloomad, korallid. Kõike seda leidub rannikuvetest, kus nad viibivad peamiselt. http://www.seeturtles.org/1894/what-sea-turtles-eat.html KOHASTUMUSED ELUKS VEES Merikilpkonnad on head ujujad. Paremaks liikumiseks vees on neil lame ja suhteliselt kerge voolujooneline kilp. Esijäsemed on arenenud pikkadeks loibadeks
e. püstise liikumise saamist peamiseks liikumisviisiks, eesjäsemete kui manipulatsiooniorganite eristumist ja hammastu muundumist oletatavasti seoses järk-järgulise üleminekuga karmilt taimtoidult pehmemale ja energiarikkamale loomtoidule. Neid muutusi peetakse üldiselt evolutsioonilise kohastumise tagajärgedeks elule savannitüüpi avamaastikul ja jahipidamisele (robustsed australopiteekused spetsialiseerusid selle käsituse järgi sekundaarselt taimtoidule). Hominiidide kohastumistüübi muutumise ökoloogiliseks põhjuseks peetakse klimaatilisi muutusi Aafrika kliimas: ajavahemikus 8...5 mln. a. tagasi toimus seal kliima soojenemine ja kuivenemine ning sellega seoses metsade ulatuslik taandumine ja maastiku savannistumine. Seejärel lisandus uutele tingimustele süvenevalt kohastuvate hominiidide elus üha suuremal määral looduslike esemete töötlemine efektiivsemateks kaitse- ja ründevahenditeks -- tööriistadeks (või relvadeks)
püstikõndija. 4,2 miljoni aasta eest elanud vanimal tuntud liigil A. anamensis (parempoolsel pildil paremal) oli alalõualuu veel pikk, nagu inimahvidel. Veidi hilisemal liigil A. afarensis (vasemal) – palju lühem, inimlikum. Viimase 3 miljoni aasta sees on maailmas elanud üheaegselt mitmeid inimlaste liike, väljaarvatud praegu. Perekond Australopithecus hargnes kaheks klaadiks. Ühed, A. robustus ja A. boisei, olid jämedamate luude ja hammastega, ilmselt spetsialiseerusid taimtoidule. Kolmas liik, A. africanus, jäi segatoiduliseks, oli saledam, ja väiksema erinevusega sugude vahel. Viimasest sai alguse perekond Homo. Umbes 2 miljoni aasta eest, Pleistotseeni alguses, lahknes saledamat tüüpi lõunaahviliigist A. africanus perekond Homo. 141. Inimlaste ( Hominidae ) algkodumaa ja tähtsamad väljaränded. Aafrika, väljaränded tulevad allpool välja nkn. ahsoo.. 142. Homo erectus : kus ja millal elas, mida saavutas?
Australopithecus robustuse leiud on samuti saadud Lõuna-Aafrika karstikoobastest. Esimesed leiud 1938. a. Elas 2,11,5 milj a tagasi. Kehaehitus oli sarnane africanusele, kuid kolju ja hambad olid suuremad ning massiivsemad; lame nägu, suured kulmumõikad ja madal laup. Näokolju oli ortognaatsem ja sõrmeluud lühemad ja sirgemad kui africanusel. Ajukolju maht u 530cm³. Elas märksa kuivemas ja karmimas keskkonnas kui africanus, oli kohastunud kõvale taimtoidule. Mõned luud, mis on leitud koos A. robustuse luudega annavad alust oletusele, et nad võisid neid kasutada kaevamiseks. Australopithecus boisei luid avastati esmakordselt 1959. a Olduvai kuristikust Tansaanias, hiljem lisandusid leiud Turkana järve idakaldalt Keenias ja Omost Etioopias. Luude vanus 2,31,1 milj a. On australopiteekuste seas kõige massiivsemate ja suuremate lõualuude ning purihammastega. Sagitaarne koljuhari, sarnakaared väga massiivsed. Ajukolju maht kuni 530cm³
annaabi.ee 
