sarve. Kaelkirjak on üks vähestest loomadest, kes sünnib sarvedega. Vastsündinu sarved on esialgu vastu laupa surutud, püsti tõusevad need ühe nädala jooksul. Hoolimata suurest kasvust on kaelkirjakul sarnaselt inimesele 7 kaelalüli. Lähenevat vaenlast on kõrge kasvu ja terava nägemise tõttu kaelkirjakul lihtne märgata. Toitumine Kaelkirjak sööb põhiliselt puude ja põõsaste võrseid, lehti ja oksi, aga on võimeline kohanema ka teistsuguse taimtoiduga. Oma kõrguse tõttu saab kaelkirjak süüa kõrgemalasuvaid puude osi, mille osas puudub konkurents. Paljude puude, nende hulgas akaatsiate oksad on tervenisti söömiseks liiga okkalised. Selle tõttu tuleb süüa lehti ühekaupa või selliseid võrseid, mis okaste vahel kasvavad. Kaelkirjak tõmbab pika keelega toidu suhu, kus seda vajadusel segatakse süljega, et lihtsam neelata oleks. Rohtu sööb ja vett joob kaelkirjak harva, sest selleks peab loom kas pikali laskuma või
Neis sisaldub 20 erinevat vitamiini ja mineraali. Avokaados on palju vitamiini K, foolhapet ehk vitamiine B10 ja B11, kaaliumi, vitamiini B5, vitamiini B6 ja vitamiini E. Väikses koguses magneesiumi, mangaani, vaske, rauda, tsinki, fosforit, vitamiine A, B1, B2 ja B3. Avokaados on keskmiselt 160 kalorit, 2 grammi proteiini ja 15 grammi kasulikke rasvu. Avokaado on kõrge rasvasisaldusega puuvili – 77% kaloritest tulebki sisalduvast rasvast. Seetõttu on tegu ühe rasvarikkama taimtoiduga. Avokaado on väga kiudaineterikas ja alandab ka kolesterooli. Kasutamine: Teda võib süüa maitsestatult soola ja pipraga ning segatult vähese majoneesi, veiniäädika või sidrunimahlaga võileivakattena või panna salatitesse. Püreestatud viljaliha lisatakse külmadele või kuumadele suppidele, mereandidele, kanalihale. Avokaado lisatakse vahetult enne toiduvalmistamise lõppu, kuna keemine rikub vilja maitset. Avokaadot
parasiitide mune, mis neis kastides säilinud olid. Kõige rohkem leiti laiussi mune (129), sellele järgnesid paeluss (52),solge (53) ning inimese piuglane (58). Leiti ka sea piuglase mune (2) ning kassi solget (1). Laiuss levib eelkõige kuivatatud kalaga, mille järgi saab järeldada, et linnas on söödud väga palju kuivatatud kala. Paeluss võib organismi sattuda lihaga ning piuglane ja solge võivad levida seoses taimtoiduga. Tegelikkuses on aga kõik need parasiidid mustade käte haigused. Keskajal on linnasid üritatud ka ravida ning kirjalikest alliakatest on teada, et ravijaid on olnud väga erinevaid ning vära erineval tasemel. Üks osa ravijaid olid kloostrites tegutsevad mungad. Kloostrite juurde kujunesid ka omalaadsed haigete varjupaigad ning kloostrid tegelesid haigete ravimisega. Selle kõrval üritati muidugi levitada ka usku. Kloostrites
vee soojenemisega. Sisebasseinides on vee kõrgus 20-30 cm, säilitamistihedus 200-400 tk/m2. Basseine võib paigutada mitmele korrusele. Tüüpiline talvine suremus on 5-20 %. Soovitav talvitamistemperatuur on üle 2-3 kraadi, mitmeid kraade kõrgem temperatuur võib suurendada suremust. Külmaperiood on vajalik vähi normaalse kasvu ja paljunemistsükli käigushoidmiseks. Poegi tuleb talvitamise ajal ja eriti vee soojenemisel kevadel ettevaatlikult toita taimtoiduga. Suuremate poegade (üle 3 cm) suremus talvitamisel on väiksem kui väiksematel. Poegade kasvatamine teisel kasvusuvel. Talvituseks kasutatud pinnasetiik sobib ka vähkide kasvatuseks teisel suvel. Tiigi veevarustus on sama, mis esimesel suvel, veereziimiga reguleeritakse eeskätt tiigi temperatuuri. Tavaliselt kujuneb asustustihedus teise suve algul esimese suve kasvatuse tulemuste põhjal. Jõevähkide tihedus teise suve algul võib olla 25-30 tk/m2. Harvendama neid ei pea
annaabi.ee 
