Pronksiaeg Eesti pronksiajas eristatakse vanemat (1500 - 1100 aastat e.Kr.) ja nooremat (1100 - 500 aastat e.Kr.) perioodi. Vanem pronksiaeg on arheoloogilises materjalis suhteliselt halvasti esindatud, kindlaid sellesse aega kuuluvaid kinnismuistiseid teatakse vähe. Vanemasse pronksiaega kuuluvad juhuleiud, nagu nn. hilised silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Äksist, Tahulast, Pähklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Käeslast, Tõstamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg ja arheoloogilises aineses taas hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel. Muutused toimusid ka matmisviisis -- hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud
Neandertallasele kuulub Moustier' kultuur, mille kiviriistad on Acheuli kultuuri omadest märksa arenenumad. Kasutusele võeti kildtehnika. Mammutikutid kasutasid hoonete materjaliks mammuti luid ja nahku. PRONKSIAEG Vanem pronksiaeg on arheoloogilises materjalis suhteliselt halvasti esindatud, siia kuuluvad juhuleiud, nagu nn. hilised silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Aksist, Tahulast, Pahklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Kaeslast, Tostamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg, ning hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel, Saaremaal ja Hiiumaal. Muutused toimusid ka matmisviisis- hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed. Erandina esineb ka laevakujulisi kivikalmeid
Kui koduloomad haigustesse surid ja vili ikaldus, saadi vähemalt veekogudest kalu ning laantest metsloomi. Vanem pronksiaeg (1500 - 1100 aastat e.Kr.) Vanem pronksiaeg on arheoloogilises materjalis suhteliselt halvasti esindatud, kindlaid sellesse aega kuuluvaid kinnismuistiseid teatakse vähe. Vanemasse pronksiaega kuuluvad juhuleiud, nagu nn. hilised silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Äksist, Tahulast, Pähklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Käeslast, Tõstamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Pronkskirvestega oli parem raiuda metsa ja meisterdada elamuid. Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinaga. Tuntuim
Pronksiaegset Eestit käsitletakse kultuurilises mõttes üldiselt kui Skandinaavia ääreala. Põllumajandus, kuigi sellega tegeleti, ei kujunenud varasel pronksiajal jätkuvalt domineerivaks majandusharuks ega põhiliseks elatise hankimise allikaks. Tegelikult on varast pronksiaega kiviaja lõpust üsna raske eristada, seda enam, et sellest perioodist on Eestis vähe muistiseid. Rantkirves Tahulast ja õlgkirves Lellest Muhu pronksodaots Varasesse pronksiaega kuulub Eestis vaid veidi üle kümne pronkseseme. Neist vanim on Kivisaare asulakohalt leitud pronkssirp, mis leiti koos nöörkeraamika kildudega. See pronksese on ilmselt pärit juba kiviaja lõpust. Muhust leitud odaots on pärit Uurali lähistelt, kus selliseid valmistati 17.15. sajandil ema. Saaremaalt Tahulast saadud rantkirves, mis sarnaneb Ida-
annaabi.ee 
