Nad ei mõtle, et nende tegudel on tagajärg ning nad peavad ka selle eest vastutama. On inimesi, kellelt on võetud ära vastutus. Neil ei ole ka õigust valida ja otsustada. Need on psüühiliselt haiged ja vaimupuudega inimesed. Nad ei saa teha valikuid, sest pole võimelised oma tegude eest vastutama. Sellised inimesed on enamasti kinnistes raviasutustes või vanemate ja hooldajate järelevalve all. Nende eest vastutavad teised inimesed. Seda selle pärast, et nad võivad teha tahmatult liiga endale ja teistele inimestele. Ühiskonnaohtlikud on ka inimesed, kes on vastutusvõimelised, aga ei taha oma tegude eest vastutada. Varem või hiljem satuvad nad seadustega pahuksisse ning lõpetavad vanglas. Seega on nad teadlikult valinud võimaluse mitte vastutada. Kui oma tegude eest ei vastuta, siis järgneb sellele karistus. Meie ees on alati palju valikuid. Valikuid tehes peame arvestama, et sellega kaasneb ka vastutus
tähelepanu. Järgnesid kogud "Palvehelmed" (1914, lühikese aja jooksul mitu kordustrükki), "Valge parv" (1917) ja "Teeleht" (1921). Noore, ent väga isikupärase Ahmatova värsside mõju lugejale võib võrrelda M. Underi sonettide uudsusega Eesti luulepildis mõned aastad hiljem. Ahmatova sai luuletajana kiiresti väga kuulsaks, teda püüti jäljendada, tema värsse teati peast, paljud samastasid end tema loodud kangelannaga. Tahmatult lõi Ahmantova koguni uue moe jäljendati nii tema soengut kui ka riietumisstiili. Ahmatova kuningannalik rüht ja peahoiak, prohvetlikud silmad, ülbed huuled, isikupärane profiil ispireerisid paljusid kunstnikke, O. Mandelstam aga lausus: "Teie kael on justkui loodud giljotiiniks." Oma naiseliku vaistuga aimas Ahmatova ohtu ka revolutsioonis. Teda ei lummanud naiivsed ettekujutused revolutsiooni puhastavast mõjust, kuigi sündmus oli vaieldamatult
Jüssi. Mu huviala on kujunenud mu tööks, see on väga harva esinev olukord. Neid inimesi on vähe, kes saavad sellest elatuda, mida nad tahavad teha ja mida nad armastavad. Küsimusele, kas inimene suudab luua masina, mis tema enda hävitab, on vastus - muidugi suudab! Kas ta jätab selle loomata, teades, et ta suudab seda luua? Ta ei jäta seda loomata! See ongi protsess, mida me võime näha ümberringi toimuvat ja milles ka mina osalen, tahmatult küll, aga osalen.Kasutades kõiki hüvesid ma loon seda hukku. Ma tunnen sageli häbi oma liigilise kuuluvuse pärast. Kui ma liigun teiste olendite keskel ja näen neid ainult kabuhirmus kiljudes peitu pugemas ja ära jooksmas, on vahel plass küll. Kui teda on parteidesse kutsutud, siis vastas ta: ärge tahtke mind omasuguste sekka. Te tahate mind, sest ma olen teistsugune. Tahate mind omasuguste sekka, siis olen varsti samasugune kui teie ja teil pole enam kellegi juurde
Biheivioristid näevad õppimise põhilise lättena inimese ja teiste kõrgemate organismide kaasasündinud võimet vältida kogemuslikul baasil sündmusi, mis toovad kaasa ebameeldivusi või kannatusi. Biheivioristide arvates on kogu inimkäitumine seletatav õige reageerimisega keskkonnamärguannetele. Klassikaline tingitus on biheivioristliku õppeteooria üks osa mis selgitab kuidas me õpime tahmatult emotsionaalset või psüühilist reageerimist ja mis on sarnased instinktiivsetele või refleksiivsetele reageerimistele. Ehk kui me kogeme midagi negatiivset võtame näiteks, et me kukume eksamil läbi siis me võime hakata kogema enne igat järgnevat eksamit ärevust ja seda mitte ainult selle kindla aine eksamil vaid ka teistes ainetes. Õppimine seisneb uue märguande omandamises. 1
annaabi.ee 
