Iga väljakutsuja ratsutas enne võitluse algust rüütlite telkideni ja puudutas odaga selle kilpi, keda ta endale vastaseks soovis. Kui kilpi puudutati oda terava otsaga, siis võideldi lahingurelvadega, kui tagumise otsaga, siis kinnitati relvadele kaitsed. Seejärel tagurdati ratsu võitluspaiga teise serva (vastasele selga pöörata polnud ilus!) ning jäädi ootama. Võistlejate piigid olid umbes sama pikad kui praegused telefonipostid ja nende taguosa oli pea sama jäme. Suurem jagu piigist oli valmistatud puust, sest muidu olnuks ta liiga raske. Kui nüüd vastased kummalgi pool barjääri liikumist alustasid, hoiti piik püsti; liikumisel langetati seda järjest allapoole, et õigel ajal vastast tabada. Arvestustes eksimine tõi kaasa piigi maassetungimise enne vastaseni jõudmist või siis üle sihtmärgi vuhisemise. Enamasti sihiti kilbi pihta, ja kui sellega tõrjuda ei suudetud, oli sadulast lendamine kindel. Osavamad rüütlid
Õli tasapinna kontrollimine toimub niitihti, et oleks välistatud õlitaseme langemine allapoole õlivarda kontroll kriipsu. Uus mootor kulutab õli vähe, kulunud mootor hoopis rohkem. Kontrollida rehvi siserõhku ja seisukorda. Auto on konstrukteeritud selliselt, et ta käituks igas olukorras enamvähem ühtlaselt. Kurvis sõidul avaldab tsentrifugaal jõud suuremat jõudu tagumistele ratastele, eriti väliskurvis olev. Kui tagarataste rõhk pole piisav, kaldub auto taguosa kurvi vastassuunas seda rohkem, mida pehmemad on tagarattad. Et niisugust ülejuhtivust vältida soovitab auto valmistaja tagaratastesse pumbata õhku pisut rohkem. Tagarataste suurema rõhu korral paraneb ka juhitavus roobastega teel. Sõidukil tohib kasutada valmistaja tehase poolt ette nähtud rehve. Kui rehvis on ettenähtud vähem rõhku siis selle veere takistus on suurem, rehv kuumeneb ja kulub rohkem, rehvi muster kulub kiiremini ja selle rehvi karkass saab vigastada
Iga väljakutsuja ratsutas enne võitluse algust rüütlite telkideni ja puudutas odaga selle kilpi, keda ta endale vastaseks soovis. Kui kilpi puudutati oda terava otsaga, siis võideldi lahingurelvadega, kui tagumise otsaga, siis kinnitati relvadele kaitsed. Seejärel tagurdati ratsu võitluspaiga teise serva (vastasele selga pöörata polnud ilus!) ning jäädi ootama. Võistlejate piigid olid umbes sama pikad kui praegused telefonipostid ja nende taguosa oli pea sama jäme. Suurem jagu piigist oli valmistatud puust, sest muidu olnuks ta liiga raske. Kui nüüd vastased kummalgi pool barjääri liikumist alustasid, hoiti piik püsti; liikumisel langetati seda järjest allapoole, et õigel ajal vastast tabada. Arvestustes eksimine tõi kaasa piigi maassetungimise enne vastaseni jõudmist või siis üle sihtmärgi vuhisemise. Enamasti sihiti kilbi pihta, ja kui sellega tõrjuda ei suudetud, oli sadulast lendamine kindel. Osavamad rüütlid
poegade ohutust tagada. Poegade ja emade vahel on omad häälitsused väljakujunenud ning kui poeg peaks mingil põhjusel isoleerima oma vanemast, siis hakkab ta urisema ja vilistama ning rändamise ajal kasutavad nad omalaadset vaikset heli. [], [] Lõhna eritavad nii emased kui ka isased kahest sektorist. Esimene lõhna eritus piirkond on neil koonu peal, mida kutsutakse morilloks ning tagaosas asub teine lõhnaeritus, mis on kestvam ja tugevam. Isased märgistavad alasid hõõrudes oma taguosa karvadega taimi ning tihti ka samal ajal urineerides, et lõhn oleks tugevam ja kestaks kauem. Emased märgistavad tunduvalt vähem ning ilma uriinita. Märgistatud alasid nuusutavad ja vahel maitsevad teised isendid. Isased märgistavad ka emaseid kapibaarasid. Siiski dominantne isane märgistab teistest isenditest rohkem. Arvatakse, et emane märgistab üldjuhul vanemliku käitumise eesmärgi [], [] Joonis 3 Kapibaara perekond ( http://www.photoreview.com.au/features/stories/capybara2.jpg )
annaabi.ee 
