moodustunud vaba morfeem- ei saa kunagi liituda teiste morfeemidega vaba vaheldus- sama funktsiooni väljendamiseks saab kasutada rohkem kui üht elementi valentsiteooria- seal on arvesse võetud nii lause semantiline põhistruktuur kui ka tegelikus pindlauses esinevad suhted. velaar- suulae pehme tagaosa vastas asuv konsonant verb e. tegusõna vokaalharmoonia- soome keeles esinev nähtus, mille tõttu ei tohi samas lihtsõnas üheaegselt olla eesvokaale y, ä, ö ja tagavokaale u, a, o võrdlev-ajalooline meetod- sündis päriselt alles 18. sajandi lõpul. Ungari jesuiit János Sajnovics tõestas sõna- ja vormivõrdluste varal saami ja ungari keele suguluse aastal 1770. üldine markeeritusteooria- teooria fonoloogias. Lähteliige on lihtsam, üldisem ning kergemini õpitav. Liikmete vahel valitseb hierarhiline suhe, mille järgi markeeritud liikme olemasolu eeldab alati ka markeerimata liikme kuulumist süsteemi.
Palataliseeritud konsonandid esinevad sõna sees ja lõpus, alguses mitte. Foneemide üldtunnused: [konsonant], [obstruent], [nasaal]. Vokaalfoneemide fonoloogilised tunnused (distinktiivtunnused): [kõrge], [madal], [tagapoolne], [labiaalne] (ümar). Kaks eesti keele liiasusreeglit: 1) eesti keeles ei ole labiaalseid madalaid vokaale: [-konsonant +madal]-> [-labiaalne] 2) eesti keeles ei ole illabiaalseid kõrgeid tagavokaale: [-konsonant +kõrge +taga]- >[+labiaalne]. Konsonantfoneemide olulisemad fonoloogilised tunnused: [koronaalsus] keelelabaga moodustatav, [anterioorsus] e. eespoolsus labiaalsus või dentaal-alveolaarsus, [pidevus] suus ei ole täielikku sulgu, [lateraalsus] õhk voolab välja piki keelekülgi, [sisisevus], [helilisus], [larüngaalsus]. Segmentaalfoneemid - vokaalid: kõik 9 - konsonandid: kõik 17 Suprasegmentaal- e
Nt palk vs palk. Mis kirjeldab dissimilatsiooni? Dissimilatsiooni puhul sunnib samasugune või sarnane häälik teise hääliku endast erinevaks. Haploloogia ehk kahest kõrvutiolevast silbist või häälikust ühe ärajätmine. Nt lihulane mitte lihulalane. Kuidas jagunevad vokaalid? Vokaalid jagunevad kõrguse alusel kõrgeteks (ü, i ja u), keskkõrgeteks (ö, e, õ ja o) ning madalateks vokaalideks (ä ja a). Moodustuskoha alusel võib eristada eesvokaale (ü, i, ö, e ja ä) ning tagavokaale (u, õ, o ja a). Labialiseeritud vokaalid on ü, ö, u ja o. Kuidas jagunevad konsonandid? Konsonandid jagunevad helilisteks (l, m, n, r, v, j) ja helituteks (k, p, t, h, s, s, f). Moodustusviisi alusel jagunevad konsonandid sulghäälikuteks (k, p, t), ninahäälikuteks ehk nasaalideks (m, n, h) ja ahtushäälikuteks ehk spirantideks (w, v, f, s, r, l, j, s ja h). Moodustuskoha alusel jagunevad konsonandid huulhäälikuteks (m, p, v, f, w), hammashäälikuteks (t, n, s, r, l),
piiranguid. Fonotaktilised reeglid kehtivad alati mingi konkreetse keele puhul. Fonotaktilises analüüsis on põhiüksuseks segmentaalfoneem- kas konsonant või vokaal. Lisaks kõrvuti olevate häälikute kohta käivatele piirangutele võib keeliti olla ka suuremaid kõneüksusi puudutavaid reegleid. Näiteks soome keeles piirab vokaalide lähedust vokaalharmoonia, mille tõttu ei tohi samas sõnas üheaegselt olla eesvokaale y, ä, ö ja tagavokaale u, a ja o. Lisaks üksikhäälikute järjenditele võib fonotaktiline analüüs tegeleda ka eritasandiliste üksuste ehitusega. Nii võib näiteks uurida silbi, morfeemi või sõna ehitust. fonotaktilistel reeglitel pole keele struktuuri kirjelduses enamasti kindlat kohta, neid seletatakse lühidalt häälisüsteemi esitamise käigus. Häälikutasandil uurib fonotaktika süntagmaatilisi suhteid. Fonotaktika raames
annaabi.ee 
