Tiivad hästi arenenud; ees- ja tagatiivad sarnase soonestuse ja kujuga; kilejad. Esineb ka tiivutuid vorme. Jooksujalad; tagajalad ees- ja keskjalgadest veidi pikemad. Käpad lühikesed; 1-3 lüli; küüniseid 2. Hüppelihased paiknevad tagarindmikus. Tagakeha koosneb 11 lülist; rindmikust selgesti eristatav. Nähtavad vaid 10 tagakehasegmenti. Emaste suguava 8. ja 9. sterniidi vahel; esineb muneti. Isaste suguelundid 9. tagakehalülis ja on liigispetsiifilise ehitusega. Eestis leitud pisut üle 500 liigi. Selts: Lutikalised (Heteroptera) Pikkus 0,1-11,5cm. Vaegmoondega. Värvus varieerub liigiti. Keha dorsoventraalselt
Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1 millimeeter - 11 sentimeetrit), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. 10 Lutiklased on fülogeneetiliselt väga vanad putukad, fossiilseid jäänuseid on leitud juba ülem-Permist, kus toimus arvatavasti evolutsiooniline lahknemine tirdilistest (Auchenorrynca). Mõned süstemaatikud paigutavad lutikalised koos sarnastiivaliste ühte
TRÜ rotaprint Selts: Nokalised Rhynchota Alamselts: Lutikalised Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted sklerotiseerunud. Suised on pistmistüüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistelgi, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu on lutikalistel kaks paari. Nendest eesmised on nahkjad kattetiivad -hemielytrae, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Liikide arv: 40 000 55 000, Eestis 467 Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Coulianos, Carl-Cedric 2005. Annotated checklist and distribution of the true bugs (Hemiptera-Heteroptera) of Estonia. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences: Biology, Ecology 54 (2): 136165 Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikade
N:harilik kevik, talikevik, salekevik. 57. Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm - 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikades, alates kuumavee allikatest ja lõpetades ookeaniavarustega. Veelutikalistest on tuntud sõudurlased. Saleda, veidi lamendunud kehaga, seljapoolelt mustad, kõhupoolelt heledad putukad. Toituvad veetaimedel. Selgsõudurlased ujuvad kõhupool ülespoole, sellepärast on nad seljapoolt heledamad kui kõhupoolt. Üks tavalisemaid liike on selgsõudur
annaabi.ee 
