Tundlad niitjad; lülide arv varieerub 9-50, kaetud arvukate retseptoritega. Suured liitsilmad asuvad pea külgedel; koosnevad kumbki 300 lihtsilmast; nägemisteravus madal. Üksikud lihtsilmad puuduvad. Eesrindmik keskrindmikuga väga liikuvalt seotud. Esinevad tiivad. Esitiivad lühenenud, nahkjad, soonestumata; katavad tagarindmiku ja tagakeha esimest lüli. Tagatiivad laiad ja lehvikjad, eesservas sarvplaadike; puhkeolekus volditakse mitmekordselt kokku. Käigujalad; lühikesed ja kolmelüliliste käppadega. Kasutatakse liikumiseks ja keha puhastamiseks. Tagakeha väga liikuv; koosneb 11 lülist; emastel on kaheksas ja üheksas lüli kokku kasvanud. Tagakeha tugevate kitiseerunud plaatidega; liitekohad moodustavad küljel siksakjoone. Tagakeha kümnenda lüli seljaplaadil
pikemad. Võrreldes jooksiklastega on siklased kohmakamad, kuna nende jalad on suuremad. Valmikud toituvad õietolmust, puumahlast või ei toitu üldse. Siklaste vastsed on sageli seotud seentega. Seeneniidistik tungib puidu sisemusse ning lagundab seda. Siklaste vastseid nimetatakse tõukudeks. Nad on valkja või kollaka kehaga, lapikud või silindrilised, hästi arenenud eesrindmikuga, millesse pea on osaliselt sissetõmmatud. Vastsete jalad on nõrgalt arenenud - nad roomavad kesk- ja tagarindmiku mõhnade abil. Nende vastsed arenevad surnud või elavate puude puidus ja koore all. Mõnede siklasevastsete seedemahlas leidub fermenti tsellulaasi, millega nad suudavad muuta puidu ühe püsivaima koostisosa tselluloosi suhkruteks. Loomariigis on tsellulaasi esinemine väga haruldane. Energiavaese toidu tõttu on paljude siklaste areng aeglane. On teada juhtumeid, kus nende vastsed arenesid kuivas puidus kuni 45 aastat.Talvituvad enamasti tõugud. Vastsete arenemine vältab sageli mitu aastat
Vaid kõige ürgsemates putukarühmades võib täheldada rudimentaarseid jalgu, mis ka neil on oma ülesande suures osas kaotanud. (http://www.zbi.ee/satikad/putukad/) Mardikalised(Coleoptera) Mardikaliste keha on kõva kattega. Nende tugevatel eestiibadel pole tiibadele iseloomulikke sooni. Need on kattetiivad, mille pind on sile või aukude, ribide või kühmudega, mis sageli moodustavad ridasid. Kattetiivad kinnituvad keskrindmikule, nad katavad mardika tagakeha, kesk- ja tagarindmiku. Mõnikord on eestiivad lühenenud ja jätavad suure osa tagakehast katmata. Mardikate eesrindmik moodustab seljapool tugeva eesselja. Mardikalised võivad elada väga erinevates elupaikades: kõrbekuumuses ja vees, niiskes pinnases ja kõdus, puidus ning taimede võrsetel, isegi värskes sõnnikus ja laipades. Veelgi enam, nad saavad oma elukohast kärmelt välja ronida ja mujale lennata. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu märgumise ja vigastuste eest
tiivulistele lähedased. Tiivutute rühmi on vaadeldud nii seltsidena kui mitme omaette klassina. Siselõugsetel on suu ja suised peakapsli sisse peidetud, ja need putukad ise on kõik pisikesed, tiibadeta, tihti mullas elavad. Välislõugsetel on suised avalikult väljas; siia kuulub putukate enamus, nii tiibadega kui ilma. 52. Putukate (Insecta) tiivad: arv, paiknemine, kuju ja talitluse erinevusi, näiteid Paiknemine: Tekivad kesk- ja tagarindmiku katete lehtjate väljasopistustena. Enamasti esineb vaid üks tiivapaar, nt kahetiivalistel, isastel kilptäidel, mõnedel ühepäevikulistel. Lisaks lendamisele on tiibade funktsioonid: sihktiivalistel (tirtsud, ritsikad)on eestiivad tugevad ja nahksed ning tagatiivad õrnad, kilejad- eestiibadel kaitsefunktsioon; kuivades elupaikades elavatel mardikatel kasvavad kattetiivad täielikult teineteisega kokku ning kaovad, kuna ei saa funktsioneerida (jooksiklased,
laskuvaist vastseist, vaarikaistanduses hävitada mulda nukkuma laskuvad vaarikamardika (Byturus tomentosus) tõugud. Jooksiklastele on omased kõik põhilised klassi tunnused. Seltsi iseloomustab täismoone: esinevad enamasti kolme paari jalgadega harvemini jalgadeta (apoodsed) vastsed ja harilikult vaba nukk. Vastne teeb läbi tavaliselt kolm kasvujärku. Valmikutel on keskrindmiku tiivapaar moondunud jäikadeks kattetiibadeks. Tagarindmiku tiivapaar esineb kilejate lennutiibadena, võib aga olla ka mandunud. Suu on haukamissuistega. Kui jooksiklane kätte võtta, võivad nad pritsida vastiku haisuga ärritavat vedelikku, mis näiteks silma sattudes teeb haiget. Rohkem kui kahe sentimeetri pikkune aiajooksik (Carabus nemoralis) on jooksiklaste hulgas üks suuremaid. Päeval seda peitu pugenud mardikat eriti ei näe, sest ta liigub ringi ja peab jahti öösiti. Sööb tigusid, putukaid,
annaabi.ee 
