Arvasin et kuna tegemist on TÜT poolt lavastatud näidendiga, ei ole see eriti hea. Üllatavalt ei olnud mul õigus. Näidend kestis kaks ja pool tundi väikese vaheajaga. Enne etendust lugesin läbi lühitutvustuse, kus oli kirjas et see oli alla 14-aastatele keelatud. See oli üks peamisi põhjuseid, mis mind seda vaatama tõmbas, kuna ma ei olnud kunagi varem kuulnud, et etendustel on vanusepiirangud. Näidend ise toimus umbes 19.sajandil ning rääkis teismelistest ja tolle aja tabuteemadest nagu näiteks homoseksuaalsus, teismeliste seks, masturbatsioon ja abort. Saal oli väike ja inimesi polnud ka eriti palju. Kui näidend läbi sain olin hämmeldunud. See oli kõik, mida ühest näidendist tahta. Nagu näidendi zanr juba ütleb oli seal nii nalja kui ka draamat. Sisse oli segatud ka paras kogus modernset tantsu. Põhjuseks võis olla ka see, et ma käisin seal üksi, kuid vahel oli mul tunne nagu oleks seal ruumis olnud ainult mina ja näitlejad. Mitte kedagi muud
normaalne osa elust. Seda nähti meelelahutusena ja muid karistusviise ei teatud. Mida aeg edasi, seda rohkem on füüsiline vägivald kolinud filmidesse, muidugi mõndade eranditega, ja asendunud vaimse vägivallaga. Me kõik manipuleerime ning mängime, et saada oma tahtmist, kuid kui manipulatsiooni sihiks saab teistele haiget tegemine, on tegemist vaimse vägivallaga. Tihti võib vaimne vägivald olla veel ohtlikum ja karmim, kui hoop käega. Samuti, mida aeg edasi, seda rohkem kuuleme nn ,,tabuteemadest" nagu perevägivald, koolivägivald, seksuaalne vägivald. Ja ka seda, milliseid lahendusi mainitud teemade leevendamiseks otsiti. Kuid harvad pole juhud, kui kätte saadud vägivallatsejad põhjendavad oma käitumist lausega ,,Kui mina nende vanune olin, koheldi mind veel julmemalt". Seega, siit saame tõestuse, et vägivald sünnitab vägivalda. Kas pole siis nii, et lapsed, kes vaatavad rohkelt action-filme, on tihti vägivaldsemad, kui lapsed, kes kasvavad üles ,,Mõmmi aabitsaga"
2. Nõukogude Liidu positsioon nõrgenes (nt ebaõnnestunud Afganistaani sõja tõttu) 3. Lääneriigid kiirendasid võidurelvastumist (Reagani nn tähtede sõja programm), mis kurnas Nõukogude Liidu majandust 4. Lääneriigid toetasid kommunismivastasust (nt Poolas ja Afganistaanis) 5. Vähendati Nõukogude Liidult nafta ostmist Eeldused Nõukogude Liidus: 1. Gorbatsovi võimuletulek 1985 ja tema alustatud reformid (Glasnost ehk avalikustamine hakati rääkima tabuteemadest nagu puuetega inimeste ja looduse olukord, ajalugu. Perestroika ehk (majanduslik) uuendamine hakatakse lubama väikeettevõtlust. ) 2. Augustiputs e riigipöördekatse 1991. Eeldused Eestis: 1987 Fosforiidisõda 1986-1987. Taheti rajada hiidtehast, mille üle ENSV-l puuduks kontroll. Eestlased ei tahtnud loodussaaste ja migratsiooni tõttu. Tänu ajakirjandusele ja kodanikele tehast ei ehitatud. 23
Minu jaoks oli see raamat midagi täiesti uut. Teose pikkuse kohta on autor jõudnud käsitleda nii mitmeid erinevaid teemasid, et väga suurelt üldistamata on raske põhiprobleemi sõnastada. Samal ajal oli tekst aga kergesti järgitav ning piisavalt oli ka naljakaid seiku. Ilmselt mõjutasid raamatu pikkust vähesed, kuid siiski piisavad kirjeldused, tänu millele oli novell sisutihedam. Avameelselt, kuid ilma labasusteta oli kirjutatud mitmetest tabuteemadest ning pahedest nagu homoseksuaalsus, alkohol ning narkootikumid. Et teos on kirjutatud Tatcheri valimiskampaania valguses, käsitleb palju konservatiivide tegemisi ja on teada, et mitmed seigad on biograafilise päritoluga, sain uusi teadmis ka poliitikast ja ajaloost. Ehkki esialgu tundus raamat liialt mahukas ning keeruline, sujus lugemine võrdlemisi kiirelt, pakkus pidevalt põnevust ning valmistas ka nalja. Soovitaksin raamatut neile, kellele meeldib lugeda
uudsust, värsket verd. Võib öelda, et kunst tapab kunsti. Kui postmodernismi perioodil räägiti piltide tähendusest, rõhutati konteksti olulisust ning fotograafia ja mälu siduvaid aspekte, siis praegune meelsus näib kohati 90. keskpaiga omale vastanduvat. "Tähenduste" eest otsekui põgenetakse; pildiloomingu lähtekohaks saavad pigem erinevate tähenduste ja osunduste kokkupõrkest kui kontekstist tulenevad tõlgendused. Minevik näib aga taas muutuvat üheks tabuteemadest. On neid, kes väidavad, et valitseb neokonservatism ja foto on sellega seoses naasnud 1980. aastate modernsete väärtuste juurde; on arvamusi, et praeguses fotos puudub (taas) intertekstuaalsus, et pildid piirduvad jälle vaid iseenda piiridega. Kaasaegset fotot on süüdistatud ka selles, et ta ei esita erinevalt 1990. aastate fotost kriitilisi küsimusi ei iseenda ega ühiskonna kohta. Niisugustest väidetest tehakse enamasti
annaabi.ee 
