Esimene mitmepoolne valimine toimus 1993. aasta detsembris. Bongo poolt hääletas 51% valijatest, samal ajal kui opositsiooni kandidaadid väidetavalt tegeleseid pettusega ja proovisid luua rivaalitsevat valitsust. 1998. aasta detsembris valiti Bongo, kes oli selleks ajaks valitsenud riiki 31 aastat, järgmiseks seitsmeks aastaks. Hoolimata oma mainest seoses korrupatsiooni ja autoritaarsusega, oli Bongol tugev rahvuslik toetus. 2003. aasta juulis muutus riigi põhiseadus ja Bongo taasvaliti määramatuks ajaks riigipeaks. Samal ajal muutis Bongo taas oma nime: El Hadj Omar Bongo Ondimbaks. 2005. aasta septembris taasvaliti ta järgmiseks seitsmeks aastaks presidendiks. Gabonil on maismaad 99 486 ruutkilomeetri jagu ning rahvast kõigest 1 454 867 inimese jagu (rahvastiku tihedus on 4,9 inimest ruutkilomeetrile). Pealinn on Liberville, kus elab 661 600 inimest, teised suuremad linnad on Port Gentil ja Franceville. Riigikeel on prantsuse keel,
gollistide erakonna asutaja, valiti peaministriks. Mitterrand valiti teist korda presidendiks aastal 1988, kuid ta pidi vastamisi seisma teise sarnase perioodiga aastatel 1993 kuni 1995, mil peaminister oli Édouard Balladur. 1995. aastal valiti Jacques Chirac presidendiks. 1997. aastal tõusis peaministriks sotsialist Lionel Jospin, kes oli ametis aastani 2002. Kolmandat korda tekkis olukord, mil president ja peaminister ei olnud samas poliitilises leeris. Chriac taasvaliti aastal 2002, mil tema konkurendiks oli äärmiselt parempoolsete vaadetega Jean-Marie Le Pen. Jacques Chirac lõi uue partei UMP, ühendades enamuse parempoolsesse tiiba. Pärast Jacques Chiraci sai võimule Nicolas Sarkozy, kes oli UMP esimees 2007.aastal. 2012.aastal kaotas ebapopulaarne ja majanduskriisi kaasa toonud Sarkozy võimu sotsialist François Hollandele. Charles de Gaulle Charles de Gaulle sündis 22. novembril 1890 Põhja-Prantsusmaal Lille'is. Ta oli filosoofia ja
Esimese maailmasõja puhkedes liitus ta ratsaväerügemendiga, hiljem Kuningliku Lennukorpusega, saades kahel korral läänerindel haavata. Poliitikasse tuli Mosley 1918. aastal, mil ta valiti Konservatiivse Partei esindajana Briti Alamkotta. Peagi tekkisid tal erakonnakaaslastega vastuolud ning 1922. ja 1923. aasta üldvalimistel kandideeris neis pettununa parlamenti sõltumatu konservatiivse kandidaadina. Aprillis 1924 liitus ta opositsiooniliste leiboristidega, 1926. aastal taasvaliti ta viimase esindajana parlamenti. 1925. aastal publitseeris Mosley raamatu Revolution by Reason, milles ta soovitas pangad riigistada ning raha täiendava juurdetrükkimise abil parandada tööhõivet ja elavdada majandust. 1929. aastal nimetati ta leiboristide kabinetis ametikohale, mis sisuliselt vastas rahandusministri asetäitjale. Jaanuaris 1930 esitas ta Suurbritannia peaministrile rea ettepanekuid, mis nägid ette rahvusliku tööhõiveprogrammi, täiendavad summad teedeehituseks
see punnitatud uudisotsing, mitte igapäeva elu kajastus. Kirjeldage, milline näeb välja pressifotograafi tööpäev AP: Iga päev on erinev. Sa ei tea ealeski kus sa õhtul lõpetada võid, aga üldiselt jah, on ette teada üritused, mida tuleb jäädvustada ja siis juba sisemisest sundusest tekkivad pildilugude ideed, mille kokkuleppimine võib äärmisel juhul aastakese võtta - aastane moosimistöö tõi mulle lõpuks võimaluse olla Eesti presidendi kõrval päeval, kui ta uuesti taasvaliti. Seda võimalust ei ole siiani kellegil Eestis enne olnud, tegin omamoodi ka ajalugu. Mis Teile pressifotograafi töös meeldib? Mis ei meeldi? AP: Meeldiv vaheldus on, et ükski päev ei kordu, uued tutvused, olukorrad, pildid. Ei meeldi aga sageli see uudistootmine, lumehangedest uudise tekitamine. Aga see on isiklik arvamus. Kuidas Teist sai pressifotograaf? Rääkige oma haridusteest ja sellest, kuidas fotograafiaga tegelema hakkasite.
annaabi.ee 
