liikunud Vene väed peatati Väikesel Emajõel, kuid Tartu kaitsmiseks ei jätkunud sakslastel jõudu. Septembri keskel kujunes sakslaste jaoks kriitiline olukord Riia lähistel, kus Punaarmee jõudis mereni, ähvardades põhja pool võitlevad saksa väed peajõududest ära lõigata. Halvima vältimiseks otsustasid sakslased Eesti ja Põhja-Läti maha jätta. Samal ajal sakslaste taandumisega algas taas Vene pealetung. Väikesel emajõel arenes see väga visalt, kuna sakslased tegid kõik, et taandumisteed Võrtsjärve ja Liivi lahe vahel lahti hoida. Suurel Emajõel rünnakule läinud punaväelased kohtasid seevastu vaid nõrka vastupanu. 22 septemberi hommikul sisenesid Nõukogude tankid Tallinna ning pärastlõunaks oli eesti pealinn punaväelaste käes. Järgnes kogu mandriosa okupeerimine. Organiseeritud vastupanu enam ei avaldatud, sest vimmasedki Saksa väeosad olid lahkumas, Eesti üksustel aga puudus keskne juhtimine ja jõud Punaarmee peatamiseks.
Järgmiseks tuli vabastada Narva, see toimus suuresti tänu meie põhjanaabritele soomlastele. Narva sõjas osales kokku umbes 1000 meest, neist 400 eestlast ja 600 soomlast. 17. Jaanuaril jõudis laevastik Utria alla, kus kaldale siirdusid umbes 200 meest. Narva koolipoisid viisid laevastiku ära. Eest dessantpataljn ja Soome kompaniid vallutasid ägedas lahingus Utria ja Laagna mõisa. See tähendas seda, et lõigati ära vaenlaste lääne pool asunud taandumisteed. Järgmistel päevadel püütsid vaenlased küll vabastada endale tee ida suunas, kuid kõik rünnakud ebaõnnestusid. Selle tulemusena andis üks punaste väeosa end täie varustusega vangi. Samal ajal tungisid siis 2 Soome kompaniid otsesuunas Narve-Jõesuu ja Riigiküla peale, kust Narva kooliõpilased viisid soomlased kõvalisi teed pidi Narvanin. Tänavatel üllatust nähes püüsid osad vaenlaste väeosad veel vastupanu osutada, et võita
lahingust osavõtnud sakslane järgmise huvitava kirjelduse: "Jõudnud 12 km kaugusele Volmarist, hargnesime hommikul kallaletungiks major Fletcheri ja kõrgema staabi silme all. Paarikümne minuti pärast olime korraga niisuguses tules, et sajast edasitunginust tuli tagasi vaid seitseteist. Oli selge, et olime peaaegu ümber piiratud, et meie ees seisis suur ülekaal ning et pidime ruttama, kui ei tahtnud lasta ära lõigata ka viimast taandumisteed. Taandudes jõudsime lõpuks orgu, kus asetsevad mõned Ronneburg- Neuhoni majad. Siin peatusime, et süüa oma lõunasuppi. Vahid pandi välja ning heitsime pikali. Ent siis avati korraga oru pihta selja tagant ja tiibadelt väga tugev kuulipilduja- ja püssituli. Paanika oli kirjeldamatu. Aiad kisti maha ja voorikolonnid tormasid tuulena minema. Enamik viskas maha oma püssid ja järgnes vooridele, nii et kui astusime vastu vaenlasele, siis oli meid järele jäänud üsna vähe.
●● viimane kontrollpunkt ning marsruut sinna ja tagasi; ●● varitsuslaagri asukoht (vajadusel); ●● varitsuspositsiooni täpne asukoht; ●● sissepääs ja varjumisvõimalused; ●● ringkaitse; ●● hävitusala; ●● iga grupi positsioonid; ●● vaatlusvõimalused; ●● tõkked ja miinid vaenlase sõidukite korral; ●● vaenlase tõenäolised põgenemisteed; ●● vaenlase vasturünnaku võimalikkus; ●● taandumisteed; ●● lõpliku lahinguidee väljatöötamine. 128 Pärast luureandmete kogumist: ●● andmete analüüs; ●● varitsuskäsu ettevalmistamine, määramine; ●● ettevalmistused ja tegevuse harjutamine; ●● relvad; ●● erivarustus; ●● raadiod ja varitsuse sisesed sidevahendid; ●● signaal- ja valgustusraketid; ●● moondamine; ●● individuaalsed positsioonid gruppides; ●● varitsuse hõivamine; ●● väljavahetamine (kui on);
annaabi.ee 
