2) Võõrvallutuse eest kaitsmiseks 3) Ohvriand 9. Kirjeldage rauaaegset maaviljelust Eesti aladel järgmisest märksõnadest lähtuval: ribapõld, kaheväljasüsteem, adramaa. Kasvatati otra, nisu, kanepit, lina (need 2 riideks), rukkist. Olid põllutüübid: ribapõld (kus põld oli jaotatud võrdselt kõigi elanike vahel), kaheväljasüsteem (1 oli söödis, teine pool oli vili), kolmeväljasüsteem (üks pool talvevili, teinepool suvevili, kolmas söödis), alepõld (kus maad saadi juurde metsa arvelt põletades), põlispõld (muudkui künnad ja lõikad). Künti põldu, et kividest lahti saada, et hapniku rikkamaks musta mulda saada. Adramaa: härg oli ees ja inimene lükkas. Künti põldu. 10. Mille põõlest erineb Eesti alade viljakasvatus lõunapoolsete alade omast? On oht, et talvel külmub vili ära. Puudus: Ei saa aasta läbi saaki, pole soe, pole päikest nii palju
lasta kuna maa hinnad langesid. Välismaalased ostsid maad ära. EL-ga liitudes kasvas maahind järsult. EL-ilt on võimalik saada mitmeid põllumaj toetusi. Kõik mis tehti I EV aeg , tehti nüüd 180 kraadi teisiti. Väliskaubandus perioodil 6-12. Sajand Oli väliskaubandusõigus. Põhiliselt eksporditi vilja ja rauda. See oli rahvaste rändamise aeg. Rajatakse linnuseid, Eestisse tulevad relvad ja rukkis. Paranevad tööriistad. Mindi üle 3 vilja süsteemile:talivili,suvevili,sööt. See aitas väliskaubandusele kõvasti kaasa. Anna hinang Rootsi ajale. Viljasaak olenes väetamisest, sisseveos tähtsam sool. Polnud kõige parem aeg, talupoegade olukord halvenes kõvasti. Mõisate arv kasvas, aga talupoegadelt võeti maad ära. Koormised kasvasid ja tõkestus väliskaubandus- Rootsi vajas ise vilja. Teotöö oli talvel 6 päeva nädalas, aga suvel 12 päeva nädalas , põllul pidi olema 2 inimest korraga. Maavabad muutusid talupoegadeks
Püüti siis tolle aja arusaamade kohaselt ratsionaliseerida mõisamajapidamist. Tähendas uusi ja paremaid kultuure, mis andsid paremat saaki ja talusid ilma paremini,. Paremaid põllumasinaid, kartulikasvatuse tulek, maaparandus, et kuivendada soid ja võtta põllumaad juurde. Üks oluline põllukultuur, mis siis oli ristik. See tõi paratamatult kaasa ülemineku mitmevälja süsteemile. Enne oli 3 väljasüsteem, talivili, suvevili, kesa. Sellega muudeti seda. St seda., et kui varasema süsteemiga oli 1/3 koguaeg kesa all ehk vaba. Siis nüüd läks see väiksemaks. Ristik söödeti sisse meriino lammastele, andsid head peent villa jms. Põhja eestis kartul, lõuna eestis lina ja keskeestis merino lammas- Selle ristiku harimine nõudis paremaid põllutööriistu, atru jne TALUMAJANDUSE KRIIS 1820-1840 Talurahva vilets elujärg takistas ka mõisate arengut. Tööhulk mõisas suurenes
Lossid olid labürindikujulised, ruumid paiknesid korrapäratult Lossides olid luksuslikud seinamaalingud Kasutusel oli lineaarkiri Tsivilisatsiooni tähtsus- Euroopa vanim tsivilisatsioon Eestlased hilisrauaajal Elatusalad. Halduslik korraldus. Elamud. Ühiskond. Sõjaline tase. Suhted naabritega. Elatusalad- maaharimine, karjakasvatus, metsandus, käsitöö areng + hankiv majandus. Oli kolmeväljasüsteem: ühele põllule külvati talivili, teisele suvevili ja kolmas oli kesaks. Halduslik korraldus- Küla moodustasid lähestikku paiknevad talud. Sumbkülad: talud paiknesid keset põlde tihedalt koos (Lääne-, Kesk- ja Põhja-Eesti). Ridakülad: talud paiknesid reas (Ida-Eesti). Hajakülad: talud paiknesid üksteisestt kaugemal (Lõuna-Eesti). Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna ning 13.sajandi algul oli kokku umbes 45 kihelkonda. Kihelkonnad liitusid ja tekkisid maakonnad: Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa,
Mägedes nt oli muidugi loomakasvatus põhiline. Põlluharimisel oli aga samuti loomulikult vaja loomi. Põhjas polnud tihti heinamaapuuduse tõttu võimalik ülal pidada palju loomi. Loomakasvatuse osakaal kasvas suuresti hiliskeskajal, mil liha roll toidusedelis muutus suuremaks. Ka lihttalupoeg sõi keskajal kindlasti rohkem liha kui 19. saj tööline. Tootlikust kasvatas suuresti kolmeväljasüsteemi kasutuselevõtt, st et põllupind jagati kolmeks osaks: talivili, suvevili, kesa. Kasutusel polnud nüüd seega mitte pool nagu kaheväljasüsteemi puhul vaid 2/3 põllupinnast. Esimesi märkusi sellest on 8. saj, laialdasem levik toimus aga 11. saj. Arvatakse, et peamiseks initsiaatoriks oli mõis, mis oli huvitatud suuremast sissetulekust. Kolme välja puhul ei saa talud ise otsustada, kuhu mida külvata. Kuna maad oli jagatud siiludeks, vajas selle harimine koostööd, mida alguses organiseeris mõis hiljem külanõukogu.
annaabi.ee 
