metsades elutsevad liigikaaslased väldivad inimesi. Oravad, kel oma isiklik pesa puudub, liiguvad mahajäetud puuõõnsustesse. Pesa on kuulikujuline, punutud lehtedest ja oksaraagudest ning kinnitatud puuoksa külge. Pesa sisemus on ehitatud lehtede, sambla ning harilikult kaheks ruumiks jaotatud. Varjupaigaks kõlbavad lisaks rähnide tühjadele õõnsustele ka vareste või harakate mahajäetud pesad.Harilik orav vahetab karva kaks korda aastas. Suvekarvastik on tal lühike, õrn ning roostepruuni värvusega. Augusti- ja novembrikuu vahelisel perioodil vahetub suvekarvastik järk-järgult tihedama ja tumedama talvekarvastikuga. Sel ajal pikenevad oravatel ka kõrvatutikesed. Orava käpajäljed Toitumine Peaaegu aasta ringi toituvad nad okaspuude seemnetest, peamiselt männi- ja kuuseseemnetest. Orav hoiab käbi käppade vahel ning seda pöörates närib sealt seemneid
Põhjapõder Välimus Põhjapõtradel on pikk pruunikas-hall talvekarvastik, mis katab tervet keha peale jalgade, seal on ka karvastik , aga lühem ja tugevam. Pea umber valge karvastik. Suvekarvastik on tal lühem ja ühetooniline (tavaliselt tumepruun ). Kaug-Põhjas elavad heledama karvaga põhjapõdrad kui metsades, kus elavad tumeda karvaga põhjapõdrad. Tal on pikk kere ja kael ning sarved, mis on väljaarenenud nii emastel, kui ka isastel. Sarved on pikad, algul taha, siis ette koondatud. Tüvepikkus on 200-220 cm. Õlakõrgus 110-140 cm. Mass on 100-220 kg. Toitumine Põhjapõdrad on enamjaolt taimetoidulised. Suvel toitub ta rohust ,talvel aga samblikest. Elupaik
laiemad kui halljänesel. Halljänes Valgejänes PÕHIANDMED: Suurus. Keha pikkus: 48-68 cm. Saba pikkus: 3,5-10 cm. Kaal: 2,5-5 kg. Valgejänese karv... · Talvekarvastik: Hästi tihe, eriti kõrvalestadel. Selle valge värvus tagab loomale lumega kaetud aladel hea maskeeringu. · Suvekarvastik: Valgejänese karvastik on suvel hõredam ning pruunikashalli või roostepruuni värvusega. Toitumine · Valgejänes on rangelt taimetoiduline, tema toiduks on rohttaimed (eelistatult kõrrelised ja liblikõielised), paju, kase, haavaoksad ja võrsed ning koor. Kasekoor Nisu Liblikõelised Käitumine ja elupaik
eriti lühikeste jalgadega põhjapõdrad elavad teravmägedel. Põhjapõdra keskmiste varvaste sõrad on suured, laiad ja kühvlina kõverdunud. kaks sõrga koos moodustavad nagu suure lusika, millega on hea lund kraapida. Teravmägede põhjapõdrad Põhjapõdra sõrg KARVASTIK Põhjapõdra talvekarvastik on pikk, eriti kaelal. Jäme karvasüdamik on täidetud õhuga, seetõttu on ta väga kerge ja soe. Jalgu katavad lühikesed tugevad karvad. Suvekarvastik on hoopis lühem ja pehmem, ühetooniliselt hele või hallikaspruun. Talvekarvastik on muutlikum: tumedast kuni peaaegu valgeni, tihti heledate ja tumedate laikudega kirju. Vasikad on ühetooniliselt pruunid või hallikaspruunid. ainult LõunaSiberis leidub neil piki selga suuri heledaid tähne.
Arktikas ja parasvöötme põhjapoolsetes osades. Alpides elutseb väiksemakasvulisem alamliik L. t. varronis. Kaitse Valgejänes pole hetkel ohustatud. Tema keskkond külmas kliimas on aga väga spetsiifiline, seetõttu tekitavad üha intevsiivsem Arktika ärakasutamine ning sealsete piirkondade reostus muret. Valgejänese iseloomulikud omadused Talvekarvastik: Hästi tihe, eriti kõrvalestadel. Sele valge värvus tagab loomale lumega kaetud aladel hea maskeeringu. Suvekarvastik: Valgejänese karvastik on suvel hõredam ning pruunikashalli või roostepruuni värvusega. Käpad: Jalad on sageli karvased. Karvastik kaitseb külma eest ning tagab kindlama sammu lumel ja jääl. Kõrvad: Valgejänese kõrvad on üpris lühkesed, mis hoiab ära soojuskao. California kõrbetes elutsev california jänes on aga väga pikkade kõrvadega, mis tagavad organismile hea jahutuse. Rahvapäraseid nimetusi: Haavikuemand, haavikuisand, pikk-kõrv, välejalg, kikk- kõrv.
a. Indo-Hiina) ja Põhja- Ameerikas.Rebaseid ei ole Madagaskaril, Austraalias ega Antarktises. Eestis on rebane arvukas liik (loendatud on 6000 isendit), kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väiksematel laidudel.Rebaseid on u. 10-11 liiki. Suurima levilaga ja Eestiski tavaline on punarebane e. rebane.Teda on peale Euraasia ja Põhja-Ameerika ka Põhja-Aafrikas.Talvekarvastik on tal tihe ja kohev (pealiskarva pikkus kuni 9 cm, aluskarva pikkus kuni 4,5 cm), suvekarvastik hõredam.Selg enamasti heleruuge või punakaspruun, kõhupool valge, mõningail must. Punarebase ameerika alamliigi ( Vulpes vulpes vulva) tume mutant on hõberebase eellane. Võõramaistest liikidest on tuntuimad korsak (Vulpes corsac), kes elab Euraasia poolkõrbeis ja steppides, väikesekasvuline afgaani rebane (Vulpus cana), kõrbealadel elav liivar (Vulpes rueppelli), kapi rebane (Vulpes chama) ja kääbusrebane (Vulpes macrotis), hõberebane, fennekrebane (Vulpes zerdus)
lame vertikaalselt asetsev kühvel ning sellel lühikesed üles ja taha suunatud harud. Silmaharu on suur ja tavaliselt vertikaalse, lühikeste harudega kühvliga. Sarved on väga varieeruvad, mõnel nõrgalt arenenud. Talvekarvastik on neil pikk, eriti kaelal, kus moodustab allarippuv ,,habe". Jäme karvasüdamik on õhuga täidetud. Sellepärast on karv väga kerge ja hõlpsasti murduv, kuid põhjapõdra karvastik on ka väga soe. Jalgu katavad lühikesed tugevad karvad. Põhjapõdra suvekarvastik on hoopis lühem ja pehmem, ühetooniliselt kohvipruun vöi hallikaspruun. Kaela küljed ja ,,habe" on heledad. Talvekarvastik on varueeruvam: võrdlemisi tumedast kuni peaaegu valgeni, tihti küllaltki kirju,heledate ja tumedamate laikudega. Kaug-Põhjas elavad kõige heledamad, metsas aga kõige tumedamad põhjapõdrad. Väikesed vasikad on ühetoonilised pruunid või hallikaspruunid, ainult Lõuna-Siberis leidub neil piki selga suuri heledaid tähne.
soojendada. Oravad, kel oma isiklik pesa puudub, liiguvad mahajäätud puuõõnsustesse. Pesa on kuulikujuline, punutud lehtedest ja oksaraagudest ning kinnitatud puuoksa külge. Pesa sisemus on vooderdatud lehtede, sambla ja niinega ning harilikult kaheks kambriks jaotatud. Asendusvariandina kõlbavad varjupaigaks lisaks rähnide tühjadele õõnsustele ka vareste või harakate mahajäätud pesad. Harilik orav vahetab karva kaks korda aastas. Suvekarvastik on tal lüheldane, õrn ning roostepruuni värvusega. Augusti ja novembrikuu vahelisel perioodil asendub suvekarvastik järk-järgult tihedama ja tumedama talvekarvastikuga. Sel ajal pikenevad oravatel ka kõrvatutikesed. 44 Karvastiku värvuse muutus on märgatavam orava leviala põhjapoolsetel aladel. Oravad on suurepäraselt kohastunud eluks puude otsas, nende võimsad tagajalad on varustatud teravate küünistega, mis aitavad neil okstel püsida.
annaabi.ee 
