siitpeale sugenes poisi hinge vastumeelsus kirikutegelaste vastu. Koolitükkidega sai ta hästi hakkama, kuid kaaslastega seltsis halvasti, sest huvid olid erinevad. Eduard armastas palju lugeda. Lugema õppis ta oma venna kõrvalt. Hubelite kodusse oli tellitud "Olevik," seda loeti põhjalikult, mõnikord mitu korda. Oma esimeseks suurkooliks pidas tulevane kirjanik isatalu tagakambrit, kuhu puhkepäeviti kogunesid ümbruskonna arenenumad mehed, et lugeda ja arutada maailma asjade üle, lugeda ajalehti ja populaarteaduslikke raamatuid, mis tol ajal ilmusid. Vallakooli lõpetanud töötas Eduard mõned aastad samas koolis ja seejärel siirdus Tartusse venekeelsesse linnakooli. Noormehele oli see elumuutus suureks sündmuseks, sest ta tuli ju metsakülast. Oma mälestusteraamatus kirjeldab Mait Metsanurk
lauljad, luulehuvlised ja meie kalli isamaa patrioodid. Lapsepõlv ja haridustee Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. aastal Vana-Vändra vallas mõisa vesiveskis möldri pojana. Lapsepõlves viibis terane poiss tihti meeleldi Vana-Vändra veskitoas, kus kuulas huviga veskiliste naljatlusi ja jutuvestmist, õppides sel teel varakult tundma piltlikku rahvakeelt, omapäraseid kõnekäände, kohaliku rahva elu ja kombeid. Hiljem nimetas ta seda oma "suurkooliks". Poisike oli seitsmeaastane, kui ta isa suri. Kümneaastaselt pandi ta karja Uue-Vändrasse Särghaua tallu. Sealt saadeti terane ja andekas poiss alles 12 aastasel valla kulul Vändra kihelkonnakooli. Jannsen oli innustunud edasiõppimise mõttest, aga et see muul teel võimalik ei olnud, siis pühendus ta vabal ajal oma leivaisa kogust laenatud raamatute lugemisele, oreli-ja klaverimängu harjutamisele ja saksa keele õppimisele. Seejuures sai ta ka
3 ELULUGU Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. a. Vana-Vändra mõisa vesiveskis, möldri peres. Pärast isa surma 1826. aastal saadeti väike Jannsen karjaseks ümbruskonna taludesse. Poisikesena kuulas ta veskitoas veskiliste jutustusi ja naljatlusi, õppis tundma piltlikku rahvakeelt, kõnekäände ning kohalikku elu ja kombeid, nimetades seda hiljem oma "suurkooliks". Siin omandas ta hea huumorisoone. Ta oli noorpõlves erk ja terane poiss, kuid nagu õigele poisikesele kohane tegi ka tema koerustükke. Alghariduse omandas ta Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis, peale lõpetamist täiendas end Vändra kirikuõpetaja Karl Körberi juures, kes soovis terasest noormehest koolitada kihelkonnale köstrit. Samas soovis Jannsen õppida kirjakeelt, et tõlkida saksakeelseid raamatuid. Oma tõlketöös sai ta aga palju osavamaks Körberist. 1838
siiski kulges ta elutee ning mida ta tegi meie riigi ja kultuuri heaks, et me kõik temast midagi teame? ELULUGU Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. Vana-Vändra mõisa vesiveskis, möldri peres. Pärast isa surma 1826. aastal saadeti väike Jannsen karjaseks ümbruskonna taludesse. Poisikesena kuulas ta veskitoas veskiliste jutustusi ja naljatlusi, õppis tundma piltlikku rahvakeelt, kõnekäände ning kohalikku elu ja kombeid, nimetades seda hiljem oma "suurkooliks". Siin talletas ta veskiliste kõnepruugi ning omandas hea huumorisoone. Ta oli noorpõlves erk ja terane poiss, kuid nagu õigele poisikesele kohane tegi ka tema koerustükke. Oma noorpõlve tükke meelde tuletades kirjutab Jannsen pärast: "Kellest konks peab kasvama, see peab juba noorelt kõveraks koolduma. Poisist, kel sugugi vigureid ei ole, tubli meest ei saa." Alghariduse omandas ta Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis, mille lõpetamise järel
Vändras juba mitu inimpõlve möldritena, saeveskipidajatena ja kõrtsmikena. Oma jutukalt ja arukalt emalt pärandas ta elurõõmsa iseloomu, tugeva huumorimeele ja lopsakalt ladusa jutustamisande. Lapsepõlves viibis terane poiss tihti meeleldi Vana- Vändra veskitoas, kus kuulas huviga veskiliste naljatlusi ja jutuvestmist, õppides sel teel varakult tundma piltlikku rahvakeelt, omapäraseid kõnekäände, kohaliku rahva elu ja kombeid. Hiljem nimetas ta seda oma "suurkooliks". Poisike oli seitsmeaastane, kui ta isa suri. Kümneaastaselt pandi ta karja Uue- Vändrasse Särghaua (kirjanik Ernst Särgava vanaisa) tallu. Sealt saadeti terane ja andekas poiss alles 12 aastasel valla kulul Vändra kihelkonnakooli. Hea lauluhääl ja andekus olid nähtavasti selleks tõukejõuks, miks Vändra koguduse õpetaja ja tolleaegne rahvakirjanik Karl Körber hakkas hoolsa noormehe vastu huvi tundma, võttes ta endale kutsariks.
annaabi.ee 
