Jambe kirjutasid näiteks Archilochos ja Semonides. (Unt 2001). Monoodilise lüürika sünnikohaks oli Lesbose saar. Kohalikust rahvalaulust kasvas välja rida erinevaid kultuslikke ja rituaalseid laule ning värsimõõte. Tähtsaimad autorid Lesbosel olid Alkaios ja Sappho ning Joonias Anakreon. Anakreon on jätnud sügava jälje maailma kirjanduslukku oma lihtsuse ja mänglevusega. Anakreontilist luulet on harrastanud peale mitmete saksa ja prantsuse luuletajate ka vene suurkirjanikud Puskin ja Lomonossov. Ning juba 19. saj. alguses tõlkis Kr. J. Peterson kaks anakreontilist laulu ka eesti keelde. (Unt 2001). Koorilüürika oli seotud mõne suurema ühiskondliku sündmusega. Koorilüürikas eristati mitmeid liike: epiniikionid (võitjate auks spordivõistlustel), enkoomionid (kiitusalul tähtsale inimesele), ditürambid (ülistuslaul Dionysosele), hümnid. Olulised vormid sellest perioodist on veel
18. sajand on see sajand, kus ilukirjandus e fiktsionaalne kirjandus on aluseks. Tekib esile zanr, mida me nimetame romaaniks. 18. sajandil tekkis Prantsusmaal nn must romaan, mis ületab teatuid piire, mistõttu tekkis moralistlik vastupanu romaanile. Teine oluline nähtus veel - kirjandusele tekib institutsioon juurde. 18. sajand viitab juba sellele, et raamat on mingil määral sissetuleku allikas - tekkib autori ja trükkali suhe. Esmased romaanikirjutajad 18. sajandil olid suurkirjanikud, sest nad kirjutasid romaani fiktsiooni tühjale kohale. 1711. a alates võime rääkida ajakirjandusest - Addison ja Steele, kes andsid välja ajakirja The Tattler, need ajakirjad ei elanud väga kaua, hilisemad ajakirjad on The Guardian ja The Spectator. Nende ajakirjade sees hakkas ilmuma esseesid, olid esseistika edasi arendajad. Osalt valgustuslik eesmärk õpetada maa-aadlikele peenemaid kombeid. Esseedes kirjas ka, kui põnevad olid piiriäärsed Soti ballaaadid. Teine teema, mis
lugemisel peab ettevaatlik olema. Kultuurivallas on oluline nähtus romaani teke. Teine oluline nähtus on see et kirjandusele tekib institutsioon juurde. Üks institutsiooni vorme oli trükkal, kes andis raamatu välja ning pidi ka kirjandusest midagi teadma. Valgustusaegne trükkal oli piisavalt avatud isik keda võis kontrollida pigem tsensuur kui tema otsustamisvõime. 18. sajandi kirjandus reeglid on sellised nagu ma ise teen. 19. sajandil see nii ei ole. Esimesed suurkirjanikud kirjutasid oma teosed tühjale kohale. Võib öelda et zanrid ja alazanrid muutusid palju. Mõned läksid 19. sajandisse aga surid seal välja , nt kiriromaanid. Fielding toetus nt Don Quijote'le. Kelmiromaan on oluline romaani kujunemisel, Don Quijote kuulub siia alla. Siin on elemente mida on võimalik taandada kelmiromaani momentide peale. 18. sajandil algul toimuvad olulised muutused nii et 19. sajandil on romaan juba täieõiguslik zanr. 1711
Kaili Miil SISSEJUHATUS VENE KIRJANDUSLUKKU I Ljubov Kisseljova 11. veebruar 2009 Vene kirjanduse arengu etapid Kooli vene kirjanduse kursus hakkab tavaliselt Puskinist, keda läbitakse suhteliselt kiiresti. Vene kirjandus suuremalt hakkab aga Dostojevskist ja Tolstoist kõik eelnev jääks nagu tagaplaanile. Leitakse, et just need suurkirjanikud hakkasid mõjutama Euroopa kirjanduslikku protsessi. Aga vene kirjandus ei sündinud 19. saj keskpaiku. Eelkõige on aga kaks suurt epohhi: 1. Vanavene kirjandus ehk keskaja vene kirjandus 11. saj 17. saj. 2. uue aja vene kirjandus 18. saj algusest tänapäev Vanavene kirjanduse puhul tuleb tähele panna kaht olulist aspekti sõnu kasutame selle aja kohta teises tähenduses, kui me kasutame neid praegu
annaabi.ee 
