SUULISE JA KIRJALIKU SUHTLEMISE ERINEVUSED JA NENDE ERINEVUSTEGA ARVESTAMINE (0)

SUULISE  JA  KIRJALIKU  SUHTLEMISE  ERINEVUSED  JA  NENDE ERINEVUSTEGA ARVESTAMINE        SISSEJUHATUS    Teadusliku artikli eesmärgiks on anda ülevaade suulise ja kirjaliku suhtlemisviiside erinevustest  ja  ka  seda  kuidas  nende  erinevustega  arvestada.  Ehkki  nii  suuline  kui  ka  kirjalik  suhtlus  toimivad  tähenduse  edasiandmiseks  kokkulepitud  reeglitega  sümbolite  süsteemidena,  on  kirjutamise  ja  rääkimise  vahel  reeglites  piisavalt  erinevusi,  et  õigustada  nende  erinevuste  arutamist. Mõlemal suhtluse vormil on oma plussid ja miinused. Veel räägime põgusalt mis on  loomuliku keele arenemise kolm peamist etappi ja millised on internetikeele eripärad. 


MIS ON KEEL?  Inimeste  võime  omavahel  keele  abil  suhelda  on  kõige  selgem  tunnus,  mis  eristab  inimest  teistest loomaliikidest. Inimene on rääkiv loom, homo loquens, ja sümboleid kasutav loom,  homo symbolicus. Teiste elusolendite (mesilaste, vaalade) suhtlussüsteemid ei ole võrreldavad  inimkeelega  süsteemi  keerukuse,  põhimärkide  (sõnavara)  hulga,  vahelduvuse  ega  varieeruvuse osas. Erinevus on eelkõige kvaliteedis.  Iga  päev  läheb  meil  vaja  tuhandeid  sõnu.  Eestlase  rääkimiskiirus  on  argivestluses  150-180  sõna,  inglase  keskmine  lugemiskiirus  on  250  sõna  minutis  ehk  15  000  sõna  tunnis.  Kogu  inimühiskond ja kultuur sõltuvad suurel määral keelest, side varasemate sugupõlvedega säilib  eelkõige tänu keelele: raamatutele ja dokumentidele.  Olulisim  inimeste  suhtlusvahend  on  loomulik  keel.  Kõik  normaalse  arenguga  inimesed  räägivad mingisugust loomulikku keelt. Loomulik tähendab kolme asja.  I.  Keeled  on  tekkinud ja  loomulikul  teel  arenenud  sadade  tuhandete  aastate  vältel  ja  nende  vahendid, eriti sõnavara, on kujunenud väljendamaks just seda, mis konkreetses kultuurilises  ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik.  II.  Inimlaps  omandab  esimese  ehk  emakeele  loomupäraselt,  ilma  õpetamata.  Piisab  lihtsalt  suhtlemisest teiste inimestega.  III.  Kui  esimene  keel  on  omandatud,  kasutavad  inimesed  seda  sidevahendina  igapäevastes  olukordades ja maailma verbaalseks kujutamiseks.             


SUULISE JA KIRJALIKU KEELE ERINEVUSED  Üsna levinud on arvamus, et suulise ja kirjaliku kõne erinevused ei ole eriti olulised. Ometi on  erinevused  nende  vahel  nii  suured,  et  võime  rääkida  suulise  jutu  tõlkimisest  kirjalikuks-  ja  vastupidi.  Tajumismeeledki  on  erinevad.  Kõne  on  vokaalne-auditiivne,  kiri  visuaalne.  See  tähendab, et suulist kõnet võtame vastu kõrvadega, kirjalikku kõnet silmade abil. Suulises kõnes  saab lisaks sõnadele kasutada ka muid vahendeid, mida meie häälduselundid kuuldavale toovad.  Näiteks pausid, intonatsioon, tempo, tämber, helikõrgus ja häälitsused on suulise kõne loomulik  osa.  Veel  on  võimalik  näidata  mitteverbaalseid  näpunäiteid,  näiteks  kehakeelt  ja  erinevaid  näoilmeid, mis muudavad suhtlemise palju tõhusamaks. Suulises suhtluses ei saa sõnu kunagi  tagasi võtta, seepärast oleks eelnevalt kavandatud kõne suureks plussiks suhtluse tõhususele,  teisest küljest muudab see suhtluse originaalseks. Samuti on suuline kõne paljusõnalisem, kuid  samas  lihtsama  lauseehitusega.  Kirjalik  kõne  on  aga  standardne,  et  seda  mõistaksid  kõik  lugejad.  Kasutatakse  peamiselt  ametlikes  suhtlustes  näiteks,  koolides,  kolledžites  ning  ärimaailmas. Peamiseks infokanaliteks on ajakirjad, ajalehed, tekstisõnumid, aruanded ja kirjad.  Sõnumi valesti tõlgendamise võimalused on väikesed, kuna enne sõnumi edastamist saab teksti  üle  kontrollida  ja  vajadusel  viia  sisse  muudatused.  Selle  suhtlemise  viisil  on  suurimaks  puuduseks just aja kulu kirja kirjutamiseks.  Soome  keeleteadlane  Sauli  Takala  (1999)  on  uurinud  suulist  ja  kirjalikku  kõnet  ning  toonud  välja nende peamised erinevused allolevas tabelis.               


  SUULINE KÕNE  KIRJALIK KÕNE  Infokanal  suuline (kõnele lisanduvad abistavad  märgid žestide ja intonatsiooni  tasandil)  kirjalik (teksti tähendust  muudavad kirjavahemärgid,  allakriipsutused, teksti liigendus)  Aeg- ruumiline  kontekst  infot esitatakse siin ja praegu  info on rohkem vahendatud, seda  võib tulla ka teisest ajast ja  ruumist  Sisu  on praktilisem, kohe kasutatav, senise  kogemusega seotud  sageli ei ole kohe kasutatav,  rohkem on abstraktset ja vähem  tuntud ainest  Esituslaad  vabalt valitav, keel on normeerimata  vastab enam-vähem kirjakeele  normidele  Funktsioon  informeerimine, tegevusele või  suhtumisele üleskutsumine  üldiste arusaamade kujundamine  Tagasiside  kõneleja saab kohe kõneluse käigus  teada, kui õigesti teda mõisteti, on  võimalus lisada täpsustavat teavet  otsest ja kohest kontrolli info  mõistmise üle ei ole, täiendused  ja täpsustused ei tarvitse lugejani  jõuda  Efektiivsus  on mõjuv argisuhtlemises,  massikommunikatsioonis ja õppetöös  on mõjult püsivam, näib  usaldusväärsemana         


INTERNETIKEELE ERIPÄRAD  Kuigi  eesti  kirjakeel  on  üsna  stabiilne  ja  erinevused  kirja-  ja  kõnekeele  vahel  üldjoontes  mõistetavad, on viimasel ajal tekkinud vajadus juhtida tähelepanu:  •  ülemäärasele soome ja inglise keele mõjule;  •  võõrkeeltes äraõpitu ületoomisele eesti kirjakeelde;  •  kõnekeelele iseloomulike joonte tungimisele kirjalikesse tekstidesse.  Oma  osa  selles  on  suhtlusportaalide  keelekasutusel  ja  internetikeelel.  Keel,  mida  internetis  kasutatakse, on omapärane süntees suulisest ja kirjalikust kõnest.  Internetikeelt on nimetatud  ka kirjutatud kõneks, st kirjutatakse nii, nagu inimesed räägivad. Mõistet "kirjutatud kõne" saab  aga kasutada vaid siis, kui on teada konkreetselt, kes kõneleb.  Internetikeelt  iseloomustab  loobumine  elementidest,  millel  pole  teksti  tähenduse  mõistmise  seisukohalt erilist tähtsust. Trükitud kujul esitatakse vaid mõtte tuum - ja seegi lühendatud kujul.  Sellisel viisil tekib väga lakooniline, lausefragmentidest koosnev tekst. Lugejani jõuab kirjutis,  mida ei ole parandatud, ning selles esineb kiirustamisest tekkinud trükivigu. Suulisele tekstile  omaselt toimub hinnangu andmine ja teksti parandamine tavaliselt alles pärast teate edastamist.  Parandatakse üksnes selliseid kirjavigu, mis on tekstist arusaamiseks vältimatud. Juhul, kui üks  suhtlejatest märkab enne oma teksti saatmist teadet, mis muudab tema teksti mõttetuks, jätab ta  selle võimalusel edastamata või parandab seda tagantjärele. Ühelt poolt kasutatakse kirjalikus  tekstis  suulisele  suhtlusele  omaseid  nähtusi:  kõne  katkestusi,  funktsionaalseid  häälitsusi,  pragmaatilisi  partikleid,  sõnade  kokkusulamist,  suulise  keelekasutuse  lühendvorme.  Teiselt  poolt kasutatakse vestluse kirjaliku vormiga kaasnevaid võimalusi: teate saatmist osade kaupa,  kirjalühendeid,  numbreid  jm.  Selline  spontaanne  suhtlusvorm  sarnaneb  eelkõige  suulise  suhtlusega. Internetikeel ongi unikaalne nähtus - kõiki eespool nimetatud võimalusi ei kasutata  alati ja igal pool, vaid sõltuvalt situatsioonist. See nõuab oskusi, mis tekivad vaid kogemusega.   


  
KOKKUVÕTE  Suulisel  ja  kirjalikul  kõnel  on  rida  olulisi  erinevusi.  Suuline  kõne  on  spontaanne,  sõltub  suhtlussituatsioonist  ja  vestluspartneri  reageeringutest.  Ta  on  šabloonsem  kui  kirjalik  kõne,  sisaldades  suhtlussituatsioone,  kus  tuleb  järgida  etteantud  käitumist.  Lausestuse  osas  kasutatakse suulises kõnes enamasti lihtlauseid, mis võivad ühenduda liitlauseteks, või seotakse  neid  omavahel  asesõnade  ja  kordustega.  Suulise  kõne  kiire  tempo  tekib  erinevate  mõtete  edastamisest, mis algselt on enamasti lühemad ega sarnane korrektsetele kirjakeele lausetele.  Rohkesti esineb mõtte- ja kõhkluspause, mis täidetakse sõnakorduste, parasiitsõnade, partiklite,  venituste ja/või üneemidega (st häälitsustega pausi täitmiseks ja kõnejärje hoidmiseks, nt mmm,  äää).  Suuline  kõne  on  muutuv,  reaalajas  liikuv  ja  teisenev.  Tagasiside  on  kohene.  Kirjaliku  kõne  puhul  pole  autoril  võimalik  lugejani  jõudnud  teksti  enam  muuta.  Seega  peavad  laused  olema täpselt formuleeritud, selge tähendusega ning sisutihedad. Kirjalik tekst on ajas ja ruumis  oma lugejast eraldatud. Lugeja isik ei ole enamasti kirjutajale teada.     


KASUTATUD KIRJANDUS  1.  Hennoste,  H.  (2012).  Tekstist  tekstini.  Lugemine  ja  kirjtamine.  Tallinn:  Argo  (05.04.2020)  2.  Hennoste, M. (2006). Täna kirjutame kirjandit 2007. Tallinn: Argo (05.04.2020)  3.  Hennoste, M. (1996). Tekstiõpetuse õpik keskkoolile. Tallinn: Avita (05.04.2020)  4.  Hennoste, M. (2002). Õpilasele põhikooli eesti keele ja kirjanduse lõpueksamist 2003.  Tallinn: Argo (05.04.2020)  5.  Raadik, M. (2004). Kuidas vormistada ametikirja. (05.04.2020)  6.  Saari, H. (2004), (1976). Keelehääling. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus (05.04.2020)  7.  https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/15383/peamised_erinevused.html  (05.04.2020)  8.  https://keydifferences.com/difference-between-oral-communication-and-written- communication.html (05.04.2020)  9.  https://thebusinesscommunication.com/difference-between-oral-and-written- communication/ (05.04.2020)  10. https://courses.lumenlearning.com/introductiontocommunication/chapter/spoken- versus-written-communication/ (05.04.2020)