hävituslaagreisse. 1942 algasid küüditamised koondus- ja surmalaagritesse, mis kujunesid orjatöö ja hukkamispaikadeks. Neist suurem osa asus Poolas, kuhu rajati kuus surmalaagrit: Auschwitz, Belzec, Chelmno, Majdenek, Sobibor ja Treblinka. Surmalaagrisse saabumise järel eraldasid laagri arstid nooremad ja tugevamad vangid, ülejäänud saadeti gaasikambrisse. Valvemeeskonnad võtsid hukatavailt ära kõik väärisesemed, pärast lõigati surnukehadelt ära juuksed ja eemaldati kuldhambad. Surnukehad põletati krematooriumiahjus või tuleriidal. Ellujäänutele tätoveeriti käsivarrele number, mis edaspidi asendas nime. Vange kasutati raskel orjatööl, nende kallal saadeti korda julmi meditsiinilise katseid. Kurnatud ja nõrkenud saadeti hukkamisele. Ainuüksi Auschwitzis mõrvati alates 1942. aastast erinevatel hinnangutel 1,25-2 miljonit inimest. 1942. aasta kevadel toodi Eestisse esimesed juudid väljastpoolt Poolat ja Saksamaalt
Auschwitzi laagris hukatute arvuks nimetati Nürnbergis 4,2 miljonid, seda hukkunute arvu peeti tõeseks veel 1970-ndate aastate lõpuni. Kokkuvõttes ei saa täpselt öelda hukkunud juutide arvu. 1942. aasta märtsist kuni 1943. aasta oktoobrini mõrvati Belzeci, Sobibori ja Treblinka surmalaagrites umbes 1,7 miljonit inimest. Eesmärk oli tühjendada Poola juutidest ning röövida ohvritelt viimanegi raha. Vähe sellest, et neilt riided, raha ja isiklikud asjad ära võeti, surnukehadelt eemaldati isegi juuksed ja kuldhambad. Miski ei tohtinud raisku minna. Ohvrid saabusid rongidega, tavaliselt pungil täis kaubavagunites. Neile teatati, et nad olid tulnud tööle. Kõigepealt aga tuli "desinfitseerimise" jaoks lahti riietuda ja "dusi all käia". Mehed saadeti ühtele, naised-lapsed teisele poole. Nad pidi lahti riietuma, kõik oma asjad maha jätma ning gaasikambritesse astuma. Masinad pandi käima, heitgaasid suunati puupüsti täis kambritesse. Kogu protseduur ei
hävituslaagriteisse. 1942 algasid küüditamised koondus- ja surmalaagritesse, mis kujunesid orjatöö ja hukkamispaikadeks. Neist suurem osa asus Poolas, kuhu rajati kuus surmalaagrit: Auschwitz, Belzec, Chelmno, Majdenek, Sobibor ja Treblinka. Surmalaagrisse saabumise järel eraldasid laagri arstid nooremad ja tugevamad vangid, ülejäänud saadeti gaasikambrisse. Valvemeeskond võttis hukatavailt ära kõik väärtesemed, pärast lõigati surnukehadelt ära kõik juuksed ja eemaldati kuldhambad. Surnukehad põletati krematooriumiahjus või tuleriidal. Ellujäetutele tätoveeriti käevarrele numbri, mis edaspidi asendas nime. Vange kasutati raskel orjatööl, nende kallal saadeti korda julmi meditsiinilisi katseid. Kurnatud ja nõrkenud saadeti hukkamisele. 1940.-1945. aastal hukati Saksa koonduslaagrites kuni 11 miljonit inimest, neist umbes 5-6 miljonit juuti
„Mindi surnuaeda. Nagu alati, olid ka nüüd kõik varasemad surnud oma uut seltsilist tervitama tulnud ja saatsid matuselisi ratsa pisukese vahemaa taga. Igaüks ratsutas just selle looma seljas, kes oli talle peiedeks tapetud. Enamasti istusid surnud lammaste ja vasikate turjal, kuid oli ka paar sea seljas ratsutajat ning mõni eriti vaene saunik või pops, kes püüdis meeleheitlikult kuke või kana kukil püsida.“ (lk.46) Tondi võtsid surnukehadelt ka nahka oma rõivatükkide tarvis „Ja siis lasi Timofei oma püksid täis, sest kiltri surnukeha juures askeldasid kolm tonti. Timofei nägi oma õuduseks, et teised tondid tegidki juhatust mööda ning sikutasid ja venitasid surnu nahka nagu lihunik lamba kasukat. Tondid said kiltrilt naha maha ja hakkasid siis selle peale näppu viskama.“ (lk.44-45). Peale tontide, hingede
annaabi.ee 
