mis olid üldised ohverdamise, ennustamise ja riituste toimetamise paigad. Eestis on tänini tavaks surnuaedade kujundamine suurte puudega parkidena. Tänapäeval kajastub esivanematekultus eriti hingedepäeval, mil vanem põlvkond peab regulaarset surnuaial käimist, omaste haudade eest hoolitsemist ja sinna pühade puhul küünalde läitmist tähtsaks kohustuseks. Õnneks ei ole ka noored neid tavasid ja kombeid veel väga unustanud ning on vanavanematelt kuulnud ning teavad suurelt jaolt surnuaiaga seotud muinasusundi tänapäeva kajastusi. Esivanemate kultusest veel nii palju, et nende heakskiidu pälvimiseks jäeti neile hingedeajal lauale süüa, jäeti ka tuli põlema, et nad ikka silmadega süüa näeksid, kuna keha neil polnud ja samuti suud ning muinasajal kõeti neile isegi sauna. Tänapäevalgi jätavad osa inimesi hingedepäeval lauale hingedele süüa ja jäetakse ka küünlaid põlema, et hinged ikka näeks koju tulla.
Tähtsaimad ühiskondlikud hooned rajati tellistest, elumajad ja muud hooned puidust. Soised Emajõe linna tänavad olid palksillutisega. Poe tänavast lõuna poole jääv ala kuni nüüdisaegse Kesklinna piirini muutus aktiivseks eeslinnaks, kus asusid tellisepõletusahjud, tootmis- ja 8 käsitööhooned, samuti ka aiamaad ja väikeelamud. Lille mäele ehitati Püha Antoniuse kabel koos surnuaiaga just eeslinna elanike jaoks. Eeslinn laius ka vastassuunas Jakobi mäele, kus samuti oli kabel ja surnuaed (Pullerits, 2005). Tartu peamisi rikkuse toojaid oli Emajõe veetee, tänu millele oli Tartu üks Eesti Hansalinnadest. Keskaegsetel kaartidel on Emajõgi pandud voolama Peipsist Pärnuni ja tegelikult Vene kaup liikuski Tartust Viljandisse, sealt edasi Pärnusse ja mööda merd Gotlandini ja mujale Lääne -Euroopasse Tartu õitses Hansalinnana ja
ehitusloolasi ning ajaloolasi pole Aluve seisukohtadega siiski jäägitult päri ning pakuvad linnuse (ja sellega seotud asula) tekkeajaks pigem 14. sajandit. Kuigi piiskopilinnuse uurimisel avastati muuhulgas ka 11.12. sajandisse dateeritud ehituspuitu, suhtub enamik uurijaid siiski ebalevalt väitesse, et selle alusel võime Kuressaare asustuse alguse paigutada muinasaega. Arvatavasti asus keskajal linnuse ees, tänase Lossipargi ja vallikraavide alal, vanem alevik ühes kiriku ja surnuaiaga (Kuressaare arholoogia, 2011). II etapp teostati aastail 20102015 Kuressaare linnus-kindluses. Arheoloogilised uuringud koos arhiivi- ja ehitustehniliste uuringutega andsid olulist uut teavet nii kesk- kui ka uusaegsete kindlustuste kujunemise kohta. Uuringud puudutasid peamiselt eeslinnuseid, muldkindlustustest uuriti peamiselt bastione. Pärast eelmisi suuremaid restaureerimistöid ja nendega kaasnenud
Põhjus selles, et Valga linna puhul oli Tallents tulnud pisut rohkem vastu Eesti soovidele, ümbruskonna valdades aga lätlastele.20 Vaatamata mõlema poole esindajate ning piirkonna elanike protestidele hakkas Tallentsi joon kehtima 1920. aasta 17. juuli keskööl vastu 18. juulit.21 Linna poolitamisega jäi eestlastele olulisem osa Valgast ning peamiseks tõsisemaks kaotuseks oli Luke kirik koos Luke surnuaiaga. Lätlastele sai pigem vaikne liivaste tänavate ja puusillutistega eeslinn, kus Luke kiriku juures paiknevate üksikute äride ümber tuli uut linnakeskust kasvatama hakata.22 Rohkem kui Luke platsi loovutamine häiris Eesti- Valga linnavalitsust kahe endise reaalkooli maja, linnale kuuluvate talude ja linna tagamaa kaotsiminek ning paljude ühendusteede piirijoonega läbilõikamine. Valga kaotas seega rohkem kui poole linnale tulu toovatest talumaadest. Valga linnavalitsus maalis oma 1923.
annaabi.ee 
