Üheks tõukeks sellele oli 14. sajandi keskel kogu Euroopat laastanud Must Surm.Luukerekujuline personifitseeritud Surm tantsib vaheldumisi surelikega, meenutades kõige maise kaduvust ja kutsub mõtlema surmale memento mori.Surelikud on reastatud hierarhiliselt, alustades maailma vägevamatest paavstist ja keisrist ning lõpetades talupoja, narri või hällilapsega. Bernt Notke maalis selle teose 15.sajandi lõpus ja tegemist on autorikordusega tema Lübecki Maarja kiriku asunud Surmatantsust. Kahe teose valmimise vahel on mitu aastakümment. Lübecki versioon ei ole säilinud. 1701. aastaks oli teos nii kehvas seisukorras, et maalija Anton Wortmann tegi sellest koopia.Koopia hävis 1942 Maarja kiriku põlengus. Sellel oli 49 figuuri, tants algas flööti puhuva Surmaga ning lõppes hällilapsega.Tallinna maalist on säilinud vaid algustükk 13 figuuriga.On teadmata, mitu figuuri maalil algselt oli, kui pikk see oli ning kes selle tellis.Kuna
kolp, mida on näha selja tagant. Lava paiknes tellingute peal, lava all seisis koor ja nende ees istusid pillimängijad. Lava valgustasid helesinised prozektorituled. Lava ees troonis hiiglasuur küünlajalg 6 beezikat tooni pika küünlaga, mis ei põlenud. Seintel sai näha erinevaid (vapp)epitaafe, veel olid klaasvitriinide taga eksponeeritud erinevad väiksemad skulptuurid. Kirikus valitses hilisgooti stiil. Kirikus oli väljapanek maalidest, kaasa arvatud osa unikaalsest "Surmatantsust". Esitatud muusika oli kurvapoolne, mängiti reekviemi osasid ja ettekantud laulutekst oli ladinakeelne, mille tõttu sõnadest oli võimatu ilma kava vaatamata midagi aru saada. Surm laulis koos oma ohvritega lava peal, lauldi noodist. Peale seda, kui ohver oli oma laulu lõpuni laulnud, pani Surm talle selga musta rüü ning ohver läks koori sekka tagasi. Neid lugusid kuulates tekkis veidi kõhe tunne ja mõne laulu puhul tuli lausa kananahk ihule
sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960ndatel. B.Notke "Surmatants" Lüübekist pärit kunstniku Bernt Notke Surmatants Niguliste kiriku Antoniuse kabelis on kunstiajalooline pärl ja ühtlasi kuulsaim keskaja kunstiteos, mida on võimalik Tallinnas näha. See kujutatab surma, tantsimas õudustäratava luukerena uhkeis rõivais inimestega. Bernt Notke maalis selle teose 15. saj. lõpus ja tegemist on autorikordusega tema Lüübeki Maria kirikus asuvast Surmatantsust. Ajal, mil inimesed pidid tundma hirmu katku, sõdade ja näljahädade ees, valmisid kirikutes ja kloostrites esimesed Surmatantsu motiivi kasutavad freskotehnikas maalitsüklid. Danse macabre`st sai peagi korduv motiiv kunstis ning hiljem ka kirjanduses ja muusikas. Lüübeki Surmatants ei ole säilinud. See oli juba 18. sajandi alguses nii halvas seisukorras, et seda teost otsustati enam mitte restaureerida ja valmistada selle asemele koopia. Too hävis aga 1942. aastal
surm tuleb kord kõigi jaoks. Ning surma ees ei oma tähtsust ei vaimulik ei ilmalik au ega positsioon, ei raha ega rikkused (Lüübeki surmatantsu pildil püüab liigkasuvõtja surmale altkäe rahakukrut sokutada). Selle tõe meenutamine võib olla küll shokeeriv, kuid samas kainestav, välja toov igapäevarutiini hüpnoosist. Et lõpus ei selguks, et ollakse täiesti tühja elanud. (See mingi tüübi arvamus surmatantsust) =) Valhalla- surnute riik, `langenute eluase'. Langenud sõdurite saal on Skandinaavia mütoloogias Odini saal, kuhu valküürid tõid kangelaslikult surnud sõdurid ja muud Odini lemmikud sööminguid ja joominguid. Eriti rohkesti viljeldi kunsteeposi keskajal, näiteks Wolfram von Eschenbachi "Parzival" jt rüütli- ning õukonnaeeposed, aga ka renessansiajal, näiteks itaalia renessansiaja kuulsaima poeedi Dante Alighieri (1265-1321) ,,Jumalik komöödia"
Tallinna Niguliste muuseumis asuv “Surmatants” on tuntud üle kogu maailma. Selle autoriks on kuulus Lübecki meister Bernt Notke (u 1430/40 – 1509). Kahjuks on pildist säilinud ainult algustükk 13 figuuriga. On teadmata, mitu figuuri pildil algselt oli, kui pikk see oli ning kes selle tellis. Arvatakse, et selle annetas kas mõni jõukas eraisik (eelkõige kaupmees), gild või vennaskond. Esimene kirjalik teade “Surmatantsust” Niguliste kirikus pärineb alles 1603. aastast. 17. sajandil asus see Antoniuse kabelis (keskajal tuntud kui Matteuse kabel) ning on tõenäoline, et maal muretseti juba algselt selle kabeli jaoks. Matteuse kabelit ehitati aastatel 1486–93 laiemaks ning võib oletada, et “Surmatants” telliti Lübeckist pärast ümberehitustööde lõppu. Pildi dateerimist 15. sajandi lõppu toetab ka tegelaste riietus ning maali allosas leiduvate värsside keeleline analüüs
annaabi.ee 
